Illimar Ploom

Eesti elu üle valitseb põhimõte: iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja. Ootamatult reljeefsel kujul ilmneb see kõrgharidusreformi ja õppetoetuste puhul.

Enamik Eesti tudengeid käib täiskohaga tööl. Õppemaksud ja ülikoolide rahanälg ei ole töölkäimise ainus ega peamine põhjus. Õppemaksust hoopis suurema takistusena on üliõpilase ees olnud kohustus end kooli ajal ülal pidada. Ja see ei puuduta vähemust, pigem enamust. Väga paljude tudengite vanemad ei suuda neid aastate viisi ülal pidada, eriti juhul, kui laps õpib teises linnas.

Kahjuks valitseb Eestis ka palgatöö korraldamises põhimõttekindlus: kui juba töötad, siis täisajaga, osakoormust ei peeta paslikuks. Ei era- ega riigisektoris. Erandeid on vähe. Nii sunnib meie kõrghariduse kõige üldisem korraldus suure osa tudengeid tööle. Ja töökorraldus on selline, mis sunnib täiega tööd tegema. Siit massiline õhtuülikool.

Mis oleks loomulikum, kui püüda ülikooli ajaks tudeng täiskoormusega õppima panna? Seda praegune ülikoolireform saavutada püüabki. Laias plaanis on see õige asi. Aga seda püütakse teha ühekülgselt, vaid õppemaksu katmise hinnaga.

Pakutav õppetoetuste tase on 135 eurot kuus, mida hakkaks saama kolmandik tudengeid. See ei kata üliõpilase elamiskulusid. Põhiosas panustavad reformaatorid perede säästudele ja (õppelaenu nime all pakutavatele) tarbimislaenudele. Kuni pooled tudengid peavad ka edaspidi tööl käima. Printsipiaalsed on nii tööandja (kui juba töötad, siis täiskohaga!) kui ka haridusministeerium (kui juba (õppemaksuta) õpid, siis täiega, ei mingit töölkäimist!).

Rigiidsed põhimõtted

Õppekulusid hakkab kandma maksumaksja. Seda aga üksnes juhul, kui tudeng õpib täiskoormusega. Mis omakorda eeldab, et tal ei ole elamiskuludega probleeme. Nende viimaste puhul jääb aga suuresti kehtima omavastutuse printsiip. Nojah, riik ei saa ju üliõpilast ülal pidada, kuidas muidu saaks igaüks olla oma saatuse sepp! Või siis turuloogikast lähtudes: haridus on isiklik investeering, potentsiaalne tuluallikas ja igaüks peab ka ise sinna panustama. Kõlab üllalt.

Kuidas see aga tegelikkuses välja kukub? Kaldun arvama, et suurem jagu töölkäijatest peab edasi töötama, ja seda just oma vanemate „pattude” pärast. Et vanemail ei jagunud oidu õppida väärikas eriala ja leida korraliku palgaga töökoht investeerimaks lapse haridusse. Nad õppisid ehk lasteaiakasvatajaks, meditsiiniõeks või õpetajaks? Või jäid pooliku haridusega, töötavad nüüd supermarketite kassapidajatena või liinitöölistena? Või ei osanud nad perekonda koos hoida? Neil ei saagi oma lapsele kooliraha jaguda. Aga kas oma sissetulekuga saavad või julgevad nad õppe- (loe: tarbimis-) laenu käendada? Elu näitab, et sageli mitte. Ehk on nad aga veel saamatumad ja ei käigi tööl?

Kõik need küsimused tõukuvad põhimõttest, et igaüks olgu omaenda saatuse sepp. Kuni lõpuni välja. Sa kas määrad turul omaenda hinna või jääd saatusele alla. Selles peitub meie elu ilu. Paraku ei kujunda sel juhul inimesed ainult iseenda, vaid ka oma laste saatust. Kui mitte varem, siis kõrghariduse omandamise puhul lööb see välja. Oma õnne valamises printsiip jõuab siin oma loomuliku lõpuni, tina on jahtunud ammu enne, kui laps jaole jõuab. Põhiseaduse järgi peaks kõigil hariduses olema võrdne lähtepositsioon, aga reaalsuses me seda täita ei suuda. Ja vist väga ei üritagi. Tegelikku elu jälgides oleks niisiis õigem sõnastada uus printsiip. Iga pere on oma õnne valaja. Kunagi on ehk võimalik „pere” asendada isegi „klassiga”? Milline amüsantne ringkäik minevikus! Mitte kõik rahvad ei võtaks seda vabatahtlikult ette.

Vabadikest vangideks

Kui loobuda irooniast (seda ei olnud ju liiast?), siis näeme, et püüd abstraktset printsiipi piinliku täpsusega rakendada viib absurdini. Vabadusest oleme jõudnud tema vastandini. Me oleme oma perekonna saatuse vangid. Ja olla iseenda saatuse kujundaja on Eestis väheste privileeg.

Ka õppetoetuste puhul näeme seda. Kuigi me oleme nõus pisut aitama (kui see meilt suurt tükki ei võta), siis tegelikku miinimumi eluga toimetulekuks me mingil juhul tagada ei taha. Mitte ainult ihnsuse, vaid ka põhimõtte pärast: iga tegevuse juures peab ju olema takistusriba, mille inimene ise läbib. Me päästame inimese järve keskelt, kuid lükkame ta veel kaugel kaldast uuesti vette. Muidu pole ju õige asi, inimesel peab olema ka omavastutus!

Selline enesele pealepandud kitsikus seostub ka tavaarusaamaga õnne kohta. Õnn on meil kergesti äratuntav, väline asi. See ei seisne milleski sisulises nagu näiteks eneseteostuses, vaid lihtsalt „ree peale saamises”, ellujäämises. Kõikide jaoks ei ole reel kohta. See loogika ütleb vaikimisi, et õnnelik saab olla vaid teistele osaks saanud ebaõnne tõttu. Õnn saab teoks enesele koha hankimise ja teiste eemaletõrjumise läbi. Õnn pole sisemine tasakaal.

Osa sellest vaimulaadist on ilmselt pärit nõukaajast, mil pidime esmalt tegelema ellujäämisega. Kas me aga märkame, et hoiame ja tõlgitseme vabadust ikka samas vormis? Hariduse puhul seisneb vahe selles, kas näha vabadust võrdses võimaluses üritada üldse ülikoolini jõuda või võimaluses (vaimsete võimete eeldusel) eneseteostuseks ülikoolihariduse kaudu. Ühel juhul me keskendume ellujäämisele, teisel elamisele.

Astume taas sama reha otsa

Minimaalselt vajalikus mahus antav õppetoetus on eneseteostuse ja vabaduse eeldus. Vabadus eneseteostuse mõttes ei teostu abstraktses ruumis hõljudes, see vajab kandvat pinnast. Kui meil ei jagu raha tagastamatuks toeks, siis miks mitte sarnaselt mitmete Euroopa riikidega pakkuda tudengile riigi toetust (vt infokast), mille ta peab alles teatud sissetulekutaseme tekkides laenuna tagasi maksma? Avalik ja isiklik huvi on siin kenasti tasakaalus.

Kuna alternatiive tõsiselt isegi ei kaaluta, siis tundub asi olevat kinni ikkagi põhimõttes. Peale nõukaaja võime selle juuri otsida ka sügavamalt rahvuspsüühikast. Meie rollimudeliks on küllap Vargamäe Andres, kes mõtestas armastuse ideed raske töö ja vaeva kaudu ning tegi seda äärmise meelekindlusega. Nii nagu meie mõtestame vabadust omavastutuse ja turu kaudu. Pimedas tagatoas uskus Andres targast raamatust valgust leidvat, aga välja luges ta sealt üksnes omaenese piiratust ja nürimeelsust. Olles naiivselt põhimõttekindel, rakendas ta üht üsna lamedat armastusetõlgendust oma elul ja lähedastel. Andresega samastudes on seda tühisust piinav kogeda. Miks peaksime uuesti sama reha otsa üha astuma?

Illimar Ploom, TTÜ avaliku halduse instituudi õppejõud