Ilma monarhita võib veelgi halvemini minna
Ainult tänu sellele, et tal oli õnn sündida kuninglikku perre, saab William riigipeaks. Kas see on õige? Minu vastus on: teoorias ei, praktikas ilmselt jah.
Kui William ja Kate oskavad pidada piiri, erinevalt mõnedest teistest kuningliku perekonna liikmetest, ning aitavad kaasa moderniseeritud, kärbitud konstitutsioonilise monarhia arengule, siis võib see tegelikult olla parem kui tõenäolised alternatiivid.
Kui välja arvata üks lühike vahepala 17. sajandil, mil inglise revolutsionäärid võtsid ühel monarhil pea maha, on Inglismaal alati olnud kuningad ja kuningannad, rohkem kui tuhat aastat. See on hämmastav. See on nagu poeesia. Kujutage ette Shakespeare’i teoseid, kust on välja võetud kõik viited kuningavõimule. Enne kui loobuda tuhandeaastasest poeesiast, peab olema väga kindel, et proosaga on parem.
Legendid ja salapära
Nagu näha kuninglikke pulmi kajastama tulnud maailma meediast, annavad monarhia ajalugu, legendid ja salapära olulise panuse Briti „pehmesse” jõudu (võimesse meeldida) ja selle turismituludesse. Ma ei usu, et keegi läheb Berliini vaatama valvurite vahetust Bellevue lossi juures või piiluma president ja presidendiproua Wulffi. „President kes?” küsiks enamik inimesi, kuuldes viidet praeguse Euroopa kõige võimsama riigi peale.
Sellest pole häda, kui sa teed palju BMW-sid, Mercedeseid ja seadmeid, mida eksporditakse Hiinasse. Suurbritannial seda ei ole. Selle asemel on kuninganna, William ja Kate.
Need argumendid – ajalugu, luule ja pehme jõud – jääksid nõrgaks, kui konstitutsioonilise monarhia olemasolu moonutaks tõsiselt demokraatlikku protsessi, ei võimaldaks avatud ühiskonda ja võimalusi kõigile, hoiaks riiki kinni hierarhia ja privileegide kütkeis.
Teoreetiliselt teeb monarhia seda kõike. Need on üheks põh-juseks, miks Briti ajaleht Guardian on kuulutanud enda vabariiklikuks ja miks paljud Guardiani lugejad – kuid mitte kõik britid, nagu näitas hiljutine Guardiani küsitlus – pooldavad monarhia kaotamist.
Tegelikkuses on monarhia negatiivsed mõjud marginaalsed, neid on palju vähem kui kolm-kümmend aastat tagasi, mil Charles ja Diana pidasid oma muinasjutulisi pulmi. Briti poliitilises süsteemis on kahjulikke ebademokraatlikke elemente – ennekõike kõrgem seadusandlik võim, ülemkoda, mida ei valita –, kuid monarhia ei ole nende hulgas. Kui me räägime mittevalitud isikute võimust, siis meediamogul Rupert Murdoch on palju suurem oht Briti demokraatiale kui kuninglik riigipea.
Põhiseaduse eksperdi Vernon Bogdanori kinnitusel ei ole pärast 1707. aastat ükski Briti monarh keeldunud oma nõusoleku andmisest õigusaktidele. Jurist Rich-ard Gordon on näidanud, kuidas Suurbritannial saab olla täiesti tänapäevane põhiseadus, mis põhineb rahva suveräänsusel, aga riigipeaks endiselt võimu pärimise teel saav monarh.
Kuningannal võib olla piiratud poliitiline mõju, kuid puuduvad tõendid, et ta on seda kasutanud hullemini, kui teevad presidendid teistes riikides. Presidendid võivad mõnikord tõsta ennast kõrgemale parteipoliitilistest kaklustest, nagu Richard von Weizsäcker tegi väga muljetavaldavalt Saksamaal, kuid mingil määral on nad alati seotud teatud parteiga. Kunagi varem on nad pidanud tegema seda, mida poliitikud peavad tegema, et jõuda tippu.
Mööda räpast treppi üles
Selle tagajärjel on mõned neist lõpuks jõudnud isegi korrup-tsioonisüüdistustega kohtusse, nagu endine Prantsusmaa president Jacques Chirac. Muidugi võivad ka monarhid ja kuningliku perekonna liikmed sattuda hätta, nagu näitas Hollandi praeguse kuninganna isa prints Bernhardi sattumine Lockheedi altkäemaksuskandaali. Aga võimalus, et see monarhiga juhtub, on väiksem, kuna neil ei ole vaja küünarnukkidega trügides räpast treppi pidi üles ronida.
Riigid, mida vaevavad konfliktid, sest president on ühest parteist ja peaminister teisest, soovivad tihti, et neil oleks tõeliselt neutraalne riigipea, kõrgemal poliitilistest kaklustest, rahvusliku ühtsuse sümbol.
Monarhia tähendab, et kunagi ei saa teie riigipeaks olla isikud, nagu olid Nelson Mandela või Václav Havel. Kuid sellised riigipead kerkivad esile ainult erandlikel hetkedel. Parafraseerides Bertolt Brechti: „Õnnetu on see maa, millel ei ole Mandelat? Õnnetu on see maa, millel on vaja Mandelat.” On vähemalt üks hea näide, kus Euroopa monarh astus välja demokraatia kaitseks. Kolmkümmend aastat tagasi oli Hispaania kuningal Juan Carlosel otsustav roll selles, et sõjaväelastel ei õnnestunud surmata maa noort habrast demokraatiat.
Ja väide, et Briti monarhia tsementeerib ängistavat klassipüramiidi ja privileege? See tundub mulle olevat palju vähem tõsi kui kolmkümmend aastat tagasi. Tänapäeva Suurbritannias on pankurid, keda keegi ei vali, palju võimsamad kui pärilik aristo-kraatia, jalgpallitähed on sama tuntud kui kuningliku pere liikmed.
Kate Middletoni saamine printsessiks ise näitab, et barjäär ülemise keskklassi – jämedalt võttes seitse protsenti brittidest, kes saavad hariduse erakoolides – ja päris tipu vahel on varisenud. Sügav ja süvenev probleem ei ole mitte siin, vaid kehvades riigikoolides haridust saavate noorte sotsiaalse mobiilsuse õnnetud väljavaated. See on asi, millega Inglismaa eristub teistest Euroopa monarhiatest, eriti Rootsist. See on tõeline inglise haigus.
Need teised Euroopa näited – Rootsi, Taani, Hispaania, Holland – näitavad, et see haigus ei ole konstitutsioonilise monarhia möödapääsmatu osa. Kui Williamile ja Kate’ile antakse head nõu, liiguvad nad kõige moodsama Euroopa monarhia mudeli poole. Kui nad seda aga ei tee, või kui Charles ja Camilla ei võimalda seda, siis aastaks 2040 ei pruugi neile isegi konservatiivsel Inglismaal enam päritavat tööd olla.
Tõlkinud Villu Zirnask
