ILMAR RAAG: Konfliktiiha ja vastandumiskultuur
Kui meedia esitleb järjekordset skandaali, siis nördime või erutume verevalamise piirini, hoolimata sellest, et kaine mõistuse hetkel suudame kahelda, kas viha tekitanud info oli üldse tõepärane.
Alguseks üks meenutus. 2001. aasta mai algul toimus ETV juhatuse koosolek, kus finantsjuhid esitlesid prognoosi, mille kohaselt ETV oli sisuliselt pankroti lävel. Paari kuu möödudes ei oleks enam suudetud korralikult palkasid maksta, rääkimata üldistest tegevuskuludest. Kolme varasema aastaga oli kogutud 50 miljonit krooni miinust, võla-usaldajad trummeldasid akende taga. Siis aga võitis Eesti Eurovisioni.
Õnnitluste segaduses ütles tolleaegne ETV juht Aare Urm midagi, mille mõte oli, et kui ETV ellu ei jää, siis ei saa me ka Eurovisioni korraldada. Kahtlemata ettevaatamatult sõnastatud tõdemus, kuid miski ei valmistanud tolleaegset ETV juhatust ette ajakirjanduse reaktsiooniks. Järgmisel päeval teatasid ajalehed, et ETV ähvardab loobuda Eurovisioni korraldamisest. ETV juhid muutusid päevapealt rahvavaenlasteks. Kogu loos jäeti midagi väga olulist kahe silma vahele. Inimene saab ähvardada ainult siis, kui tal on valikuvõimalus mitte ähvardada. Kui ajakirjanikud oleksid vähegi süvenenud, oleksid nad teada saanud, et ETV ei saanud tegelikult ärajätmisega isegi ähvardada, sest selle korraldamine lihtsalt ei olnud tema võimuses. Lahendus asus valitsuse garantiis Euroopa ringhäälingute liidule. Ometi nopiti Eesti ajakirjandusest terav konflikt ka välis-ajakirjandusse. Kellel seda vaja oli? Tervikuna võitis paar meediaväljaannet, kes skandaali pealt teenivad, ja ülejäänud osalised koos ühiskonnaga tervikuna olid kaotajad.
Loo moraal on selles, et potentsiaalse vastasseisu olukorras tõlgendab ajakirjandus ka neutraalselt öeldud lauset surveavaldusena, et seni latentset konflikti dramatiseerida. Iga lause, mida ei anna tõlgendada võitluslikuna, jääb tsitaadivalikust välja. Miks see nii on?
Müüakse konflikti
Sellel on kolm põhjust. Esiteks toimib suur osa meediast eeldusel, et inimese tähelepanu reageerib kiirelt ohtlikule ja konfliktsele olukorrale. See on seotud loomaliku enesealalhoiuinstinktiga, mis sunnib kiiresti igasugust ohtu ära tundma. Tõsi, inimeste valikuid meedias suunab ka uudishimu (teadusajakirjad) ja lõbujanu (pornograafia, aga ka moe- ja autoajakirjad), ent reaktsiooni kiiruse ja tungivuse mõttes ei saa neid võrrelda ohutaju adrenaliinitulvaga. Konflikt toimib meedias ju ikkagi vaid siis, kui lugeja-vaataja suudab end tema ette toodud ohuga seostada. Samal ajal on inimese suhted ohuga vastuolulised. Nii nagu Freud oli omal ajal sunnitud vastandina elutungile mängu tooma surmatungi mõiste, räägitakse praegu adrenaliinisõltuvusest, millega asetatakse oma elu asjatusse ohtu.
Teiseks tähendabki inimeste loomulike tungide ärakasutamine meedia jaoks seda, et juba ajakirjandustudengeid õpetatakse lugusid valima selle järgi, kas seal on leida mingit konflikti. See teeb loo haaravaks. Mind hämmastas omal ajal, et ajakirjandusüliõpilastele õpetatakse loo ülesehitust samade põhimõtete järgi, nagu teatri- või filmikoolis õpetatakse väljamõeldud lugude dramaturgiat. Igal juhul üritatakse tegelikkuse mudeliloomesse sisse viia konflikti komponent. Seega elame formaliseeritud vastandumise kultuuris, sest just seda lugude konfliktikesksus tähendab. Sellise kultuuri näiteks võib tuua G8 kohtumiste puhul toimuvate meeleavalduste kajastamise, kus teemaks on märul, mitte selle põhjused. Märul on konflikt kõige puhtamal kujul, samal ajal kui selle ideoloogiline argumentatsioon ei ole nii dramaatiline ja jääb tagaplaanile.
Kui vaenupooled otsustavad suhelda meedia vahendusel, kannatab reaalses elus toimuva kommunikatsiooni kvaliteet. Isegi kui üks osapooltest prooviks esitada mõõdukaid seisukohti, filtreeriks meedia välja ikkagi selle, mis stereotüübilt sarnaneb kõige enam vaenupoole kõige vaenulikuma avaldusega. Selline telefonimäng tekitab aga uue agressiivsussööstu ka vastaspoolel, kes on enamasti üllatunud sellest, kui halvasti on tema kohta öeldud. Meedia vahendusel suhtlemise ohtlikkust iseloomustab väga hästi see, kui seda võrrelda reaalses elus toimuva mõttevahetusega. Nimelt on tegelikkuses võimalik teise poole kavatsusi kiiresti tagasiside korras üle täpsustada lihtsa küsimusega: „Mis mõttes?” Meedia kaudu suheldes ei ole vahetu ja kiire tagasiside võimalik ja seetõttu projekteerime vastase sõnadele tihtilugu kõige õelamat sorti tähendusi, millele me omakorda kiirustame andma väärikat vastulööki. On selge, et selline lumepallina toimiv valestimõistmine muutub kiiresti kontrollimatuks.
Ebastabiilsuse võimendaja
Nende kolme konfliktiseletuse valguses on huvitav vaadelda, mille poolest erineb meie reaalse maailmataju kogemus meedia kaudu esitletava maailma kogemusest. Kui me päriselus näeme aeg-ajalt, kuidas inimesed jõuavad kokkuleppele, siis meedias kajastub kokkuleppele jõudmine alati post factum. Näiteks vaidlevad valitsusliikmed eelarve üle. Meedia kaudu saame me pidevalt teada, miks nad ei pruugiks kokkuleppele jõuda. Ja ometi pannakse meid ühel hetkel fakti ette, et kokkulepe on saavutatud, ehkki ajakirjanduse konfliktikeskse käsitluse järgi peaks see olema võimatu. Siit kooruva seaduspärasuse järgi on kokkulepped saavutatavad vaid otsesuhtluse korras, samal ajal kui meedia toimib üldjuhul ebastabiilsuse katalüsaatorina. Ja see tekitab õudust.
Meediakonfliktides võib näha inimesi, kes ei ole selle seaduspärasusega tuttavad ja käituvad instinktiivselt esimese valu ajel, söötes meediale ette täpselt seda, mida oodatakse: eskaleeruvat solvunud agressiivsust. Poliitikute ja muude meediaga kogenumate inimeste puhul ilmneb aga teine reaktsioon – salastamine. Teades, et meedia muudab iga arutlusteema võitlevaks argumentatsiooniväljaks, vaikitakse avalikkuse ees maha kõik need punktid, milles soovitakse kokkuleppeid saavutada. Iga vastuoluline teema, milles soovitakse terve mõistuse seisukohast kokkuleppele jõuda, jääb avalikkusele suunatud infost pigem välja. Selle asemel kasutatakse meediat kui surveavaldamisvahendit. Hiljutine Padari ja Ansipi sõnasõda valitsuse pressikonverentsil sisaldas ju vihjeid taktikale, et avalikkusele esitletakse esmajärjekorras infot, millega saab vastasele survet avaldada.
See muidugi ei tähenda, et meediata konflikte üldse ei oleks. Kuid meedia konfliktialdis olemus mõjutab neid, kelle töö eeldab avalikkuse kaudu suhtlemist. Seega peame olema teadlikud, et ajakirjandus võib toimida antisotsiaalsuse agendina, mis töötab vastu kriiside jahutamisele. Me elame vastandumiskultuuris, kus fame’i seisukohast on vastase võitmine alati ülevam kui vastastikku kasuliku lahenduseni jõudmine. Kompromiss on ainult kasulik, ilma igasuguse seksikuseta.
Kriitilise mõtlemise seisukohast on tähtis leppida eeldusega, et kui meedias kaks inimest tülitsevad, siis ei pruugi meediatarbija teada saada, mis toimub tegelikult. Kui aga keegi on sinu kohta meedias midagi halvasti ütelnud, tuleks vältida vastust ajakirjaniku vahendusel, sest vabalt võib olla, et keegi ei ole sinu kohta midagi halba ütelnud. Pigem tuleb inimesega otse rääkida.