Kui mee­dia esit­leb jär­je­kord­set skan­daa­li, siis nör­di­me või eru­tu­me ve­re­va­la­mi­se pii­ri­ni, hoo­li­ma­ta sel­lest, et kai­ne mõis­tu­se het­kel suu­da­me ka­hel­da, kas vi­ha te­ki­ta­nud in­fo oli üld­se tõepä­ra­ne.

Al­gu­seks üks mee­nu­tus. 2001. aas­ta mai al­gul toi­mus ETV ju­ha­tu­se koo­so­lek, kus fi­nants­ju­hid esit­le­sid prog­noo­si, mil­le ko­ha­selt ETV oli si­su­li­selt pank­ro­ti lä­vel. Paa­ri kuu möö­du­des ei oleks enam suu­de­tud kor­ra­li­kult pal­ka­sid maks­ta, rää­ki­ma­ta üldis­test te­ge­vus­ku­lu­dest. Kol­me va­ra­se­ma aas­ta­ga oli ko­gu­tud 50 mil­jo­nit kroo­ni mii­nust, võla-usal­da­jad trum­mel­da­sid aken­de ta­ga. Siis aga võitis Ees­ti Eu­ro­vi­sio­ni.

Õn­nit­lus­te se­ga­du­ses ütles tol­leaeg­ne ETV juht Aa­re Urm mi­da­gi, mil­le mõte oli, et kui ETV el­lu ei jää, siis ei saa me ka Eu­ro­vi­sio­ni kor­ral­da­da. Kaht­le­ma­ta et­te­vaa­ta­ma­tult sõnas­ta­tud tõde­mus, kuid mis­ki ei val­mis­ta­nud tol­leaeg­set ETV ju­ha­tust et­te aja­kir­jan­du­se reakt­sioo­niks. Järg­mi­sel päe­val tea­ta­sid aja­le­hed, et ETV äh­var­dab loo­bu­da Eu­ro­vi­sio­ni kor­ral­da­mi­sest. ETV ju­hid muu­tu­sid päe­va­pealt rah­va­vaen­las­teks. Ko­gu loos jäe­ti mi­da­gi vä­ga olu­list ka­he sil­ma va­he­le. Ini­me­ne saab äh­var­da­da ai­nult siis, kui tal on va­li­kuvõima­lus mit­te äh­var­da­da. Kui aja­kir­ja­ni­kud olek­sid vä­he­gi süve­ne­nud, olek­sid nad tea­da saa­nud, et ETV ei saa­nud te­ge­li­kult ärajät­mi­se­ga ise­gi äh­var­da­da, sest sel­le kor­ral­da­mi­ne liht­salt ei ol­nud te­ma võimu­ses. La­hen­dus asus va­lit­su­se ga­ran­tiis Eu­roo­pa ringhää­lin­gu­te lii­du­le. Ome­ti no­pi­ti Ees­ti aja­kir­jan­du­sest te­rav konf­likt ka vä­li­s-a­ja­kir­jan­dus­se. Kel­lel se­da va­ja oli? Ter­vi­ku­na võitis paar mee­diaväl­jaan­net, kes skan­daa­li pealt tee­ni­vad, ja ülejää­nud osa­li­sed koos ühis­kon­na­ga ter­vi­ku­na olid kao­ta­jad.  

Loo mo­raal on sel­les, et po­tent­siaal­se vas­tas­sei­su olu­kor­ras tõlgen­dab aja­kir­jan­dus ka neut­raal­selt öel­dud lau­set sur­vea­val­du­se­na, et se­ni la­tent­set konf­lik­ti dra­ma­ti­see­ri­da. Iga lau­se, mi­da ei an­na tõlgen­da­da võit­lus­li­ku­na, jääb tsi­taa­di­va­li­kust väl­ja. Miks see nii on?

Müüakse konflikti

Sel­lel on kolm põhjust. Esi­teks toi­mib suur osa mee­diast eel­du­sel, et ini­me­se tä­he­le­pa­nu rea­gee­rib kii­relt oht­li­ku­le ja konf­likt­se­le olu­kor­ra­le. See on seo­tud loo­ma­li­ku ene­sea­lal­hoiuins­tink­ti­ga, mis sun­nib kii­res­ti iga­su­gust oh­tu ära tund­ma. Tõsi, ini­mes­te va­li­kuid mee­dias suu­nab ka uu­dis­hi­mu (tea­du­sa­ja­kir­jad) ja lõbu­ja­nu (por­nog­raa­fia, aga ka moe- ja au­toa­ja­kir­jad), ent reakt­sioo­ni kii­ru­se ja tun­gi­vu­se mõttes ei saa neid võrrel­da ohu­ta­ju ad­re­na­lii­ni­tul­va­ga. Konf­likt toi­mib mee­dias ju ik­ka­gi vaid siis, kui lu­ge­ja-vaa­ta­ja suu­dab end te­ma et­te too­dud ohu­ga seos­ta­da. Sa­mal ajal on ini­me­se suh­ted ohu­ga vas­tuo­lu­li­sed. Nii na­gu Freud oli omal ajal sun­ni­tud vas­tan­di­na elu­tun­gi­le män­gu too­ma sur­ma­tun­gi mõis­te, rää­gi­tak­se prae­gu ad­re­na­lii­nisõltu­vu­sest, mil­le­ga ase­ta­tak­se oma elu as­ja­tus­se oh­tu.

Tei­seks tä­hen­dab­ki ini­mes­te loo­mu­li­ke tun­gi­de ära­ka­su­ta­mi­ne mee­dia jaoks se­da, et ju­ba aja­kir­jan­dus­tu­den­geid õpe­ta­tak­se lu­gu­sid va­li­ma sel­le jär­gi, kas seal on lei­da min­git konf­lik­ti. See teeb loo haa­ra­vaks. Mind häm­mas­tas omal ajal, et aja­kir­jan­dusüliõpi­las­te­le õpe­ta­tak­se loo üle­se­hi­tust sa­ma­de põhimõte­te jär­gi, na­gu teat­ri- või fil­mi­koo­lis õpe­ta­tak­se väl­jamõel­dud lu­gu­de dra­ma­tur­giat. Igal ju­hul üri­ta­tak­se te­ge­lik­ku­se mu­de­li­loo­mes­se sis­se viia konf­lik­ti kom­po­nent. See­ga ela­me for­ma­li­see­ri­tud vas­tan­du­mi­se kul­tuu­ris, sest just se­da lu­gu­de konf­lik­ti­kesk­sus tä­hen­dab. Sel­li­se kul­tuu­ri näi­teks võib tuua G8 koh­tu­mis­te pu­hul toi­mu­va­te mee­lea­val­dus­te ka­jas­ta­mi­se, kus tee­maks on mä­rul, mit­te sel­le põhju­sed. Mä­rul on konf­likt kõige puh­ta­mal ku­jul, sa­mal ajal kui sel­le ideo­loo­gi­li­ne ar­gu­men­tat­sioon ei ole nii dra­maa­ti­li­ne ja jääb ta­gap­laa­ni­le.

Kui vae­nu­poo­led ot­sus­ta­vad su­hel­da mee­dia va­hen­du­sel, kan­na­tab reaal­ses elus toi­mu­va kom­mu­ni­kat­sioo­ni kva­li­teet. Ise­gi kui üks osa­pool­test proo­viks esi­ta­da mõõdu­kaid sei­su­koh­ti, filt­ree­riks mee­dia väl­ja ik­ka­gi sel­le, mis ste­reotüübilt sar­na­neb kõige enam vae­nu­poo­le kõige vae­nu­li­ku­ma aval­du­se­ga. Sel­li­ne te­le­fo­nimäng te­ki­tab aga uue ag­res­siiv­sussöös­tu ka vas­tas­poo­lel, kes on ena­mas­ti ülla­tu­nud sel­lest, kui hal­vas­ti on te­ma koh­ta öel­dud. Mee­dia va­hen­du­sel suht­le­mi­se oht­lik­kust ise­loo­mus­tab vä­ga häs­ti see, kui se­da võrrel­da reaal­ses elus toi­mu­va mõtte­va­he­tu­se­ga. Ni­melt on te­ge­lik­ku­ses võima­lik tei­se poo­le ka­vat­su­si kii­res­ti ta­ga­si­si­de kor­ras üle täp­sus­ta­da liht­sa küsi­mu­se­ga: „Mis mõttes?”  Mee­dia kau­du su­hel­des ei ole va­he­tu ja kii­re ta­ga­si­si­de võima­lik ja seetõttu pro­jek­tee­ri­me vas­ta­se sõna­de­le tih­ti­lu­gu kõige õela­mat sor­ti tä­hen­du­si, mil­le­le me oma­kor­da kii­rus­ta­me and­ma vää­ri­kat vas­tulöö­ki. On sel­ge, et sel­li­ne lu­me­pal­li­na toi­miv va­les­timõist­mi­ne muu­tub kii­res­ti kont­rol­li­ma­tuks.

Ebastabiilsuse võimendaja

Nen­de kol­me konf­lik­ti­se­le­tu­se val­gu­ses on hu­vi­tav vaa­del­da, mil­le poo­lest eri­neb meie reaal­se maail­ma­ta­ju ko­ge­mus mee­dia kau­du esit­le­ta­va maail­ma ko­ge­mu­sest. Kui me pä­ri­se­lus näe­me aeg-ajalt, kui­das ini­me­sed jõua­vad kok­ku­lep­pe­le, siis mee­dias ka­jas­tub kok­ku­lep­pe­le jõud­mi­ne ala­ti post fac­tum. Näi­teks vaid­le­vad va­lit­sus­liik­med ee­lar­ve üle. Mee­dia kau­du saa­me me pi­de­valt tea­da, miks nad ei pruu­giks kok­ku­lep­pe­le jõuda. Ja ome­ti pan­nak­se meid ühel het­kel fak­ti et­te, et kok­ku­le­pe on saa­vu­ta­tud, ehk­ki aja­kir­jan­du­se konf­lik­ti­kesk­se kä­sit­lu­se jär­gi peaks see ole­ma võima­tu. Siit koo­ru­va sea­duspä­ra­su­se jär­gi on kok­ku­lep­ped saa­vu­ta­ta­vad vaid ot­se­suht­lu­se kor­ras, sa­mal ajal kui mee­dia toi­mib üld­ju­hul ebas­ta­biil­su­se ka­talüsaa­to­ri­na.  Ja see te­ki­tab õudust.  

Mee­dia­konf­lik­ti­des võib nä­ha ini­me­si, kes ei ole sel­le sea­duspä­ra­su­se­ga tut­ta­vad ja käi­tu­vad ins­tink­tiiv­selt esi­me­se va­lu ajel, söö­tes mee­dia­le et­te täp­selt se­da, mi­da oo­da­tak­se:  es­ka­lee­ru­vat sol­vu­nud ag­res­siiv­sust. Po­lii­ti­ku­te ja muu­de mee­dia­ga ko­ge­nu­ma­te ini­mes­te pu­hul ilm­neb aga tei­ne reakt­sioon – sa­las­ta­mi­ne. Tea­des, et mee­dia muu­dab iga arut­lus­tee­ma võit­le­vaks ar­gu­men­tat­sioo­niväl­jaks, vai­ki­tak­se ava­lik­ku­se ees ma­ha kõik need punk­tid, mil­les soo­vi­tak­se kok­ku­lep­peid saa­vu­ta­da. Iga vas­tuo­lu­li­ne tee­ma, mil­les soo­vi­tak­se ter­ve mõis­tu­se sei­su­ko­hast kok­ku­lep­pe­le jõuda, jääb ava­lik­ku­se­le suu­na­tud in­fost pi­gem väl­ja. Sel­le ase­mel ka­su­ta­tak­se mee­diat kui sur­vea­val­da­mis­va­hen­dit. Hil­ju­ti­ne Pa­da­ri ja An­si­pi sõnasõda va­lit­su­se pres­si­kon­ve­rent­sil si­sal­das ju vih­jeid tak­ti­ka­le, et ava­lik­ku­se­le esit­le­tak­se es­majär­je­kor­ras in­fot, mil­le­ga saab vas­ta­se­le sur­vet aval­da­da.

See mui­du­gi ei tä­hen­da, et mee­dia­ta konf­lik­te üld­se ei oleks. Kuid mee­dia konf­lik­tial­dis ole­mus mõju­tab neid, kel­le töö eel­dab ava­lik­ku­se kau­du suht­le­mist. See­ga pea­me ole­ma tead­li­kud, et aja­kir­jan­dus võib toi­mi­da an­ti­sot­siaal­su­se agen­di­na, mis töö­tab vas­tu krii­si­de ja­hu­ta­mi­se­le. Me ela­me vas­tan­du­mis­kul­tuu­ris, kus fame’i sei­su­ko­hast on vas­ta­se võit­mi­ne ala­ti üle­vam kui vas­tas­tik­ku ka­su­li­ku la­hen­du­se­ni jõud­mi­ne. Komp­ro­miss on ai­nult ka­su­lik, il­ma iga­su­gu­se sek­si­ku­se­ta.

Krii­ti­li­se mõtle­mi­se sei­su­ko­hast on täh­tis lep­pi­da eel­du­se­ga, et kui mee­dias kaks ini­mest tülit­se­vad, siis ei pruu­gi mee­dia­tar­bi­ja tea­da saa­da, mis toi­mub te­ge­li­kult. Kui aga kee­gi on si­nu koh­ta mee­dias mi­da­gi hal­vas­ti ütel­nud, tu­leks väl­ti­da vas­tust aja­kir­ja­ni­ku va­hen­du­sel, sest va­balt võib ol­la, et kee­gi ei ole si­nu koh­ta mi­da­gi hal­ba ütel­nud. Pi­gem tu­leb ini­me­se­ga ot­se rää­ki­da.