Ilmar Raag: Riigikontrolli totalitaarsed ideed
Esimesel puhul on kõik selge, sest paljastatakse vargusi, korruptsiooni jms, teisel juhul avastatakse, et raha on kasutatud õige asja peale, küll aga on rikutud protseduurireegleid. Sellisel puhul on kasulik analüüsida pakutud reeglit ja võib-olla on asi selles, et vanad protseduurireeglid on ajale jalgu jäänud.
Kolmanda kategooria alla mahub hiljuti tutvustatud riigikontrolli „Kultuuri rahastamise eriaruande” kokkuvõtte osa. Selles võtab riigikontroll endale konsultatsioonifirma rolli, et kasulike märkuste seas soovitada ideesid, mis ei ole kantud rohkem ega vähem kui totalitaarsest ja pikas perspektiivis innovatsioonivaenulikust ideoloogiast. Postimees (8.2.2013) pealkirjastas selleteemalise loo „Riigikontroll: kultuuriraha jagamisel valitseb korralagedus”. Kõlab hirmsalt, sest toob silme ette ullikesed loomeinimesed, kes ei oska arve lugeda, hoolimata sellest, et tegelikult on raha jagamise juures vähe otseselt loominguga tegelevaid inimesi.
Väärtuste konflikt
Tõele au andes peab riigikontrolli loogika omal viisil paika. Probleemiks on vaid väärtused, mida loetakse ülimateks. Riigikontrolli raportis seisab: „Kujunenud rahastamissüsteem ei ole otstarbekas ega säästlik, kuna sama sihtrühma, tegevuse või projekti toetamise otsuseid teevad mitmed kogud. Tervikuna ei teki sellisest korraldusest kultuurivaldkonda raha juurde, vaid see põhjustab märkimisväärseid kulusid ja halduskoormust nii taotlejatele kui ka taotluste menetlejatele. Ühe projekti või tegevuse rahastamine mitmest allikast muudab ka raha kasutamise kontrollimise keeruliseks ja töömahukaks.”
Selle tsitaadi juht-ideoloogiaks on kokkuhoiul põhinev efektiivsus. Väärtuste konfliktina on siin näha kogu demokraatliku riigi kultuuripoliitika paradoks. Ühest küljest kujutab riigi sekkumine ühiskonna vaimuellu eelisvalikute tegemist, millest halva arengu puhul tekib ideoloogiline monopol. Teisalt on demokraatia toimimise tingimuseks tagada arvamuste paljusus. Seepärast on oht, et kogu kultuuri finantseerimine koondub ühte sisu üle otsustavasse allikasse. See kärbib paratamatult alternatiivide ja opositsiooni tekkimist. Just seepärast peab demokraatlik riik ise valvama rahaliste allikate mitmekesisuse järele.
Eesti teatri sisuline rikkus ei peitu ju faktis, et suurim riikliku toetuse allikas on rahandusministeerium, vaid selles, et oma programmi üle võivad teatrid ise otsustada. Eesti filmi puhul soovitab riigikontroll talitada täpselt vastupidi, sest kõiki töösse minevaid filme hakkaks selle loogika kohaselt valima ainult üks institutsioon – Eesti filmi instituut. Kuna riigil puudub ka muu eraettevõtlust soosiv poliitika, mis soosiks kultuurilist mitmehäälsust, ongi tulemuseks totalitaarsele riigile iseloomulik kultuuripoliitika.
Olles ise istunud kaks mandaati kultuurkapitalis, mäletan selgesti, et meie identiteedi osaks oli iseseisev otsustamine, mis läks mõnel korral konflikti Eesti filmi sihtasutuse otsustega. Näiteks andis kultuurkapital raha Veiko Õunpuu karjääri alustanud „Tühirannale”, samal ajal kui EFSA seda teha ei saanud. Ja eesti kultuur sellest finantseerimise mitmekesisusest ainult võitis.
Sel probleemil on veel majanduslik riskide hajutamise aspekt, millest riigikontroll samuti aru ei saa. Naiivselt räägitakse konkreetsete otsustuskriteeriumite puudumisest.
Suur enesepettus
Räägitakse sellest, et kultuuri finantseerimise otsuseid ei põhjendata objektiivselt, kuid kunstiteose hindamisel puuduvadki lõpuni objektiivsed kriteeriumid. Näiteks kui teie olete rahajagaja ja peate otsustama, kas kirjastamiseks saab toetust Lutsu „Kevade” või Tammsaare „Tõe ja õiguse” I osa, siis millised oleksid seal sisulised üheselt mõistetavad kriteeriumid ühe või teise eelistamiseks? Neid ei ole.
Selles küsimuses toimib kogu maailmas suurejooneline enesepettus, sest kuivõrd rahalisi otsuseid just nagu ei tohi teha intuitiivselt, on loodud väliselt ratsionaliseerivad süsteemid. Näiteks Hollywoodis hinnatakse stsenaariumi komponente, nagu dialoog või loo jutustamine, mitme palli süsteemis, et otsus saaks toetuda punktisumma analüüsidele. Kui olin ekspert Euroopa Liidu MEDIA programmis, siis seal lisati teisigi kriteeriume.
Tulemus on ikkagi subjektiivne, sest raamatu dialoogi mõju ei saa hinnata samamoodi kui vastata küsimusele, kas riigihankele esitatud auto kubatuur vastab etteantud arvule. Teadus on sellega nõustunud. Kui psühholoogia tunnistas, et inimvaim on keerulisem kui biheivioristlik stiimuli-reaktsiooni ahel, tunnistati, et ka keerulisimas kriteeriumite süsteemis säilib subjektiivsus.
See tähendab, et loominguprojekti potentsiaali saab hinnata ainult tõenäosuslikult. Praktikandina XX Century Foxi stsenaariumiarhiivis töötades leidsin kümme aastat varem tehtud „Armunud Shakespeare’i” analüüsi, mille hinnang oli negatiivne. Paar kuud hiljem sai sama film teise firma tehtuna parima filmi Oscari. Nii „Pipi Pikksukk” kui ka „Harry Potter” lükati esimestes kirjastustes tagasi. Eurimage’i fondis oli meil igal aastal tavaks teha kokkuvõte filmidest, mida see Euroopa filmikoostöö fond ei olnud toetanud, aga mis olid sellest hoolimata osutunud edukaks.
Need faktid kinnitavad, et filmiprojekti hindamisel suudavad eksperdid teatava tõenäosusega määrata tulevase teose sihtgrupi ja minimaalse vaatajate arvu, aga teose tegelikku mõju on võimalik määrata ainult tagantjärele.
Sõnavabaduse hind
Üksikfondi subjektiivsusest tuleneva riski hajutamiseks on oluline, et otsustavaid fonde oleks rohkem kui üks. Vaid nii on pikemas perspektiivis võimalik garanteerida uudsete ja heade teoste leidmine.
Eelnevast ei tule aru saada nii, et kultuurivallas ei ole investeeringuid võimalik hinnata. Hollywoodis tehakse hinnanguid teatava perioodi kohta. Üksikotsuse ebaõnnestumise tõenäosus on arvestatav, kuid 10–15 projekti või 2–3 aastat toovad välja otsustajate töö kvaliteedi. Fondide tegevust tuleb hinnata makronäitajatega: kui palju oli kokkuvõttes lugejaid, filmivaatajaid või festivalide auhindu jm.
Ebatervete tõlgenduste vältimiseks kordan lühidalt: riigikontroll on vajalik institutsioon ja kultuuri võib ka efektiivselt rahastada, kuid efektiivsuse poole ei tohi pürgida enesepettuslike kriteeriumitega, ohverdades sealjuures demokraatia põhimõtted. Kui me ka kaotame midagi halduskuludes, siis mõistliku määra juures just see ongi demokraatia ja sõnavabaduse hind.
Samal teemal:
Berk Vaher „Kultuuri rahastamine vajabki arutelu”, EPL 11.02
