ILONA MARTSON: Õiesoengu päeval Edgar Valterist
“Tore on meenutada ilusat inimest,” ütles oma sõnavõtus loodusemees Fred Jüssi. “Noorena elad ju nii, nagu oskad. Aga kui vanaks saad, pead elama sellega, mis sul on. Ja Etsil oli, millega elada.”
Edgar Valter oli suur kunstnik, kes oskas tänu oma loomingule leida tee Eesti inimeste südamesse. Kuidas ta seda tegi, on raske selgitada. Ei teinudki ju nagu midagi – töötas, illustreeris raamatuid, joonistas karikatuure. Elas viimased 15 aastat Võrumaal Urvastes Pöörismäe talus ja eelistas sealt võimalusel mitte lahkuda. Sealsamas Võrumaal hakkas ta joonistamise kõrvale ka lasteraamatuid kirjutama. Kokku tuli neid tosinkond. 1994. aastal ilmus kõige kuulsam, “Pokuraamat”, mille edu tõestas vahepeal madalseisus viibinud kodumaise lastekirjanduse elujõudu. “Pokuraamatule” järgnesid “Pokuaabits” ja “Pokulood”. See on triloogia, kus pealtnäha lihtsat jutustust toetas vana mehe elutarkus ja geniaalse joonistaja kujundite jõud.
Täitumata unistus
Valter on olnud meeletult produktiivne. Oma 76 eluaasta jooksul jõudis ta illustreerida 250 raamatut, neist ligi 170 lastele. Tema piltidega raamatute najal on sirgunud terved lugejate põlvkonnad. Tänu sellele on igaühel meist oma suhe kunstniku loomingusse. Kellegi jaoks algas see suhe “Meisterdetektiiv Blomkvistist”, kellegi jaoks “Aatomikust”. Või siis “Kadrist”, “Sipsikust”, “Suurest maalritööst”, “Agu Sihvkast”; Krõlli, Kunksmoori, Naksitrallide või Kukeleegua linna lugudest. Ilma Edgar Valterita on väga raske kogu 20. sajandi teise poole eesti lastekirjandust ette kujutada. Ja kuna me kõik tuleme lapsepõlvest, on üsna loogiline, et me võtame Edgar Valteri loomingut millenagi, mis kuulub Eesti elu juurde.
Kuid ei tohi unustada Valteri panust karikatuuri arengusse. Tema 1960-ndatel ja 1970-ndatel tehtud karikatuuridest vaatab vastu ajastu pale.
Oma elu jooksul ei lõpetanud Valter ühtegi kõrgemat kunstiõppeasutust. Ta on ametlikust kunstielust pidevalt kõrvale jäänud, ta polnud hulk aega isegi kunstnike liidu liige, kuigi valiti lõpuks selle auliikmeks. Ka matustel osales kunstirahva esindajaid hoopis vähem kui lastekirjanikke, kirjastajaid, poliitikuid, heliloojaid, teleinimesi või bibliograafe. Valter ei kuulunud ilmselgelt kunstnike ringkonda, ei olnud seal “oma mees”. Kuid laiem publik sellest ei hoolinud. Tema armastas just nimelt Edgar Valterit, tema pehmet huumorit ja eripärast käekirja, alles seejärel kõiki teisi. Ja jääb veel pikki aastaid nii armastama.
Kahju on vaid ühest – et Edgar Valteri elu loojangul ei täitunud unistus Pokumaast, mida ta Urvastesse rajada soovis. Et suurtel ja väikestel oleks üks koht, kuhu minna vaatama, kuidas muinasjutt tõeks saab. Kahju küll, kuid sellised eluvõõrad unistused ei tahtnud ühel hetkel enam Eesti asise maailmaga kokku sobida. Ent raamatud on õnneks alles. Neist igaühes on ka omajagu suure looja hingesoojust, mida ei saa ära võtta.
