Foto: Rauno Volmar

Teisalt, kuigi kraam on seadusega keelatud, jagatakse HIV leviku tõttu meie narkomaanidele täiesti avalikult ühekordseid süstlaid. Selleks et neid süstlaid jagada, tegutsevad spetsiaalsed süstlavahetuspunktid. Ühte sellist tean ma üpris hästi. See on üle aasta tegutsenud minu tütre lasteaia kõrvalmajas. Õigemini küll selle maja keldris, sildi all, millele on kirjutatud „Juuksur”. Eks ta ole, narkar läheb juuksurisse ja vahetab ühtlasi ka „taara” ära. Aga pärast läheb kiireks – mõnikord on tarvis doos siinsamas õues ära manustada.

Ei saaks öelda, et Tallinna Mardi lasteaed ja majarahvas poleks MTÜ Convictuse süstlavahetuspunkti naabruse vastu sõdinud. Sõditi küll. Paraku oli majarahvas jõuetu: kuna juuksuritöökoja pind oli eraomanduses, pidas omanik paremaks selle edasi rentida. Kirjutati kirju asjaomastesse instantsidesse. Tallinna haridusamet, sotsiaalministeerium, tervise arengu instituut. Tulemus oli null. Pevkur ja Jesse vastasid viisakalt umbes sedasi, et probleemist ollakse küll teadlikud, aga narkomaan on ju ka inimene ja sellel inimesel on kusagil vaja süstlaid vahetada. On ju väga tore, kui ta saab seda teha kesklinnas, Stockmanni kaubamaja vahetus naabruses.

Süstlavahetuspunkt muidugi ära ei kolinud. No mis parata. Eks me lugesime kodus tittedele sõnad peale. Et kui näed süstalt liivakastis vedelemas, siis ise seda näppima ei lähe! Lapsed paistsid pealtnäha nõustuvat. Mõni aeg valitseski vaikus, kuni 24. aprillil avastas õpetaja õues ühe tüdruku käest süstla (Convictus tunnistas hiljem, et see pärineb nende juurest). Laps ei julgenud alguses asjast rääkida, kuid kodus tunnistas üles: jah, nad olid sellega teineteist torganud... Nii palju siis kodusest narkoennetustööst.

Mõistagi tabas „süstinud” laste vanemaid paanika. Mõistagi tormati arstipunkti. Selgus, et lastel polnud viga midagi. Ainult et sellegipoolest tekib küsimus: kuidas siis ikkagi nii? Süstivad narkomaanid on inimesed, aga lapsed ei ole? Kas neil ei olegi õigust turvalisele keskkonnale? Selles lasteaias käivad – peale suuremate – ka päris pisikesed, suisa kahe-kolmeaastased põnnid. Ja tõsi ta on, et lastega üksi õues jalutav õpetaja ei jõua kõiki sibajaid igal hetkel jälgida.

Empaatia piirid

Olen enda meelest üsna empaatiline inimene. Olen elanud aastaid narkosõltlasega samal trepiplatvormil. Mõnikord on meie lapsed pidanud koju pääsemiseks ronima üle trepikojas magava inimvare. Paraku kaob minu empaatia samal hetkel, kui näen, et nii ametnikel kui ka süstlajagajatel on tegelikult ükskõik, kuhu narkomaan nende antud süstla poetab. Ehkki sõnades väidetakse vastupidist, on tegelik suhtumine ilmselge.

Minu meelest oleks lahendus vaadata üle põhimõtted, mille järgi süstlavahetuspunkti ruume üüritakse. Kindlasti ei tohi need olla koolide ja lasteaedade vahetus läheduses.