Imbi Paju: Kui Eestist lahkutakse
See, et teadlane peab eestlaste Eestist ärakolimist normaalseks nähtuseks, tekitas minus hämmingut. Eriti arvestades tõsiasja, et lahkujaid on poole rohkem kui sisserändajaid.
Olen viimase kahe nädala jooksul esinenud Soome eri paigus lugejatele. Ühe kohtumise ajal tuli minu juurde eestlannast lasteaiakasvataja, kes ütles, et viimasel ajal on lasteaias eesti laste arv järsult suurenenud. Teises kohas ütles täpselt sama eestlannast algklasside õpetaja. Minuga taheti arutada, et miks Eestis pole sellist poliitikat, mis väärtustaks inimest, ja miks pole riiklikku strateegiat, et luua uusi töökohti ja parandata inimeste heaolu.
Rahvuskaaslastelt olevat nad kuulnud, et Eestis polevat harvad need olukorrad, kus inimesele, kes läheb oma õigusi nõudma, öeldakse, et võid ära minna, tööotsijate järjekord on ukse taga. Lootust, et teised töökaaslased näitaksid solidaarsust sellega, kes kaitseb oma õigusi, on peaaegu olematu. Soomes aga kutsutakse konfliktide puhul appi tööpsühholoog või inimest toetab ametiühing.
Inimene on ainus vara
Meie väikese maavaradeta riigi ainuke väärtus ja rikkus ongi inimesed. Inimese anded, oskused, ideed ja loovus. Veidi üle poole sajandi tagasi jäime me okupatsioonidega seotud massimõrvade, küüditamiste ja terrori tõttu ilma peaaegu kogu oma poliitilisest ja intellektuaalsest eliidist ja maasoolast.
Olen kuulnud, et noored ja haritud või lihtsalt targad inimesed, kes pöörduvad koju – Eestisse – tagasi, on alguses rõõmsad, sest ollakse jälle koos oma sõprade, tuttavate ja lähedastega. Kuid seejärel selgub, et millegi uue alustamine polegi nii lihtne, takistuseks saab ülebürokratiseeritus või siis halb tööõhkkond ja kadedus. Välismaal töötanud inimesed on harjunud parema suhtluskultuuriga, kus inimene tunneb end väärtuslikuna, energia liigub ja uued ideed on hinnatud. Oleneb muidugi ettevõttest ja töökohast.
Riikides, kus inimest ei väärtustata, jäävad kasulikud teod tegemata. Inimesed lahkuvad ja negatiivse stsenaariumi jätkudes ei püsi ka riik.
