Imre Sooäär

„Olgu lõõska või tulgu padu,

me tantsime-laulame siin...

ja kindlalt veel aastasadu!"

Need värsiread kirjutas mulle eile õhtul hea sõber, stsenarist Lauri Lippmaa pärast Eesti kõigi aegade spontaansemat tantsupidu Vabaduse platsil. Ka vihmapiisas on peidus vägi. Selle väe puudutust koges eile mitte ainult eesti rahvas vaid neti kaudu inimesed kogu maailmas. Kaugetel maadel arvati, et tegu võis olla ühe suurima ja omapäraseima flash-mob´iga, mille sarnast pole varem nähtud. Polnud ka meie. Paradoksaalne, aga pole head ilma halvata ja head ilma, halvata. Vihmata poleks seda imet eile sündinud, mis andis taas tunnistust meie laulu- ja tantsupidude traditsiooni ühendavast jõust.

Tänastele noortele, kes on sündinud juba vabas ja iseseisvas Eestis oli eilne protestitantsupidu võibolla kõige lähedasem kogemus sellele tundele mida vanemad generatsioonid mäletavad laulva revolutsiooni aegadest, kui paljud tänased pidulised veel sündinudki polnud. Tookord oli vastupanu põhjuseks võõras võim. Tänavu heitlik ilm, aga sõnum on sama. Me ei anna alla! Me jääme siia!
Uudislooming kõlas värskelt. Eks aeg näita millised laulud aja proovile vastu peavad. Küsisin täna lauluväljakul noorte käest milline laul neile endile tänavustest uudisteostest kõige rohkem meeldis. Paljud neist nimetasid Riho Esko Maimetsa, Kadri Voorandi, Mari Kalkuni ja Eva Talsi teosed ning Maian Kärmase tantsupeomuusikat.

Vahva, et meie noortel heliloojatel on julgust kirjutada ka heakõlalisi laule, ausalt ja peenutsemata. Kuigi kõrged professorid muusikaakadeemias suunavad neid järjest keerukamate kõlavärvide suunas, siis paraku laulupeol ei kipu dissonantsed eliitteoseid kuulajatega haakuma. Inimesi puudutab lihtsus ja siirus. Lihtne ei pruugi samas olla banaalne. Vähem on tihtipeale hoopis rohkem või lausa geniaalne. Mõni väike või suur sekund traditsiooniliste kolmkõlade ümber ongi teinekord piisav, et kutsuda esile see imeline laulupeo-laulu tunne, mille pärast me jääme igavesti laulma "Mesipuud".

Mina ei tundnud täna puudust küll ühestki muukeelsest laulust. Laulupeod pole poliitika tegemise koht. Kõik katsed erinevatel aegade laulupidusid politiseerida alates kunagise haridusministri Elsa Gretškina aktsendiga kõnedest noorte pidudel on lõppenud fiaskoga. Jäägu repertuaari valik ikka kunstiliste juhtide otsustada.

Eks me kõik ole mõtisklenud, et mis siis ikkagi on nende pidude fenomen. Miks lähevad nad meile nii väga korda? Lauldes peame me samas rütmis hingama, et laul kokku kõlaks, tantsides samuti ühte jalga astuma. See tekitab omakorda mingi kirjeldamatu energeetilise sideme tuhandete inimeste vahel. Lauluväljakul või vabaduse platsil, vihmas või päikeses käest kinni hoides ja läbi rahva laineid saates tunned, et see on ühes hingamise ja üheksolemise lugu. See on ühe väikese rahva lugu.

Ja kui näed, kuidas tuhanded su kõrval ongi kõik üheks sulanud, siis mõistad, miks põskedelt veerevad peo lõpus puudutusepisarad. Need on sama väge täis, nagu vihmapiisad, mis meie laulu ega tantsu ei peata. See on ühes tuksuvate südamete vägi, mis meid kimbuks kokku seob ja aitab kestma jääda.

Imre Sooäär lõi koos Veronika Portsmuthi ja Märt Aguga XI Noorte Laulu- ja Tantsupeo “Maa ja Ilm” (2011) ideekavandi.