Inara Luigas: Õnneks elavad inimesed ka väljaspool Tallinna, ilma tasuta trammi ja kõrgepalgaliste töökohtadeta. Nad ei ole kaotanud lootust näha ka kodupiirkonda lisaeurode saabumist
Paljud võivad numbrite ja tabelite keeles heietada, et Eestis oleks „kasumlikum” kõik inimesed Tallinnasse, äärmisel juhul Tartusse sundasustada, kuid see ei ole tervemõistuslik loogika. Ma ei ole nõus, et eurorahad tuleb paigutada vaid sinna, kus sellest saajatel rohkem kasu on. Ehk siis rikkamad mingu veelgi rikkamaks ja vaesed istugu söötis põllu ääres.
Mõni asi kohe jääb hinge kriipima ja südant vaevama seni, kuni pole saanud rahuldavaid selgitusi. Nii juhtus Rahandusministeeriumi poolt Riigieelarve kontrolli erikomisjonile esitatud kokkuvõttega Eesti kaheks regiooniks jagamise kohta, mis oli väga pealiskaudne ja faktikinnitusteta. Õhus on veel rohkem küsimusi kui enne ja ka Riigikontroll ei tulnud asjade selgitamise ega silumisega toime.
Regionaalse ebavõrdsuse vähendamiseks jagatakse Euroopa Liidu liikmesriikidele struktuuritoetusi kolme jaotustasandi põhiselt. Eesti on kuulunud tasandisse, kus meie riiki käsitletakse ühe tervikliku regioonina ja rahalisi vahendeid eraldatakse seega riigile tervikuna. Kuid määrus näeb ette ka teisi võimalusi kui liikmesriigid soovivad neid vaid kasutada. Eestil, nagu ka teistel liikmesriikidel, on näiteks võimalik kasutada erandeid, mis tulenevad geograafilistest, sotsiaalsetest, majanduslikest, ajaloolistest, kultuurilistest või keskkonnaolude kaalutlustest. Miks me neid ei kasuta?
Õnneks elavad inimesed ka väljaspool Tallinna, ilma tasuta trammi ja kõrgepalgaliste töökohtadeta. Need inimesed ei ole kaotanud lootust näha ka oma kodupiirkonda lisaeurode saabumist ja sellest tuleneva majanduskasvu tekkimist.
Arvestades sellega, et Eesti on arenenud maapiirkondade kahjuks märkimisväärselt erineval majanduskiirusel on põgusalt kaalutud võimalust jagada Eesti kaheks regiooniks. Jaotamise tulemusena luuakse olukord, kus Harjumaa saaks edaspidi vähem eurorahasid, kuid teistesse Eesti piirkondadesse tuleks rohkem ja, mis peamine, kogusumma oleks suurem. Selline riigi jagamine ei oleks mingi kaheldava mainega rehepaplus, vaid ametlikult aktsepteeritud võimalus, mida kasutavad paljud Euroopa liikmesriigid oma vähemarenenud alade turgutamiseks. See on lubatud ja see on õiglane lahendus, sest täidab oma eesmärki aidata Euroopal areneda võrdsemas tempos.
Tänane seis on aga selline, et eurorahade saamiseks Eesti jaotamisega ei vaevuta tegelema. Paratamatult tekib küsimus, kas me oleme tõesti juba sedavõrd rikkad, et täiendavate kümnete, paarisaja või koguni 700 miljoni euro teenimiseks ei viitsi enam pabereid määrida? Miks Eesti ei tegelenud selle teemaga juba 4-5 aastat tagasi, seda peab küsima toonastelt rahandusministritelt ja nende meeskonnalt. Me ei tea, kas pigem on süüdi Maris Lauri reformierakondlikult hoolimatu suhtumine regionaalpoliitikasse või respublikaani Sven Sesteri pealiskaudsus. Riigikontrolli põhjendus, nagu ei oskaks riik toetusrahasid paigutada mõjusalt ja seetõttu ei olegi mõistlik maapiirkondi toetada, on lubamatu arrogantne ning sellest kumab ametnike suurlinnalik veendumus, et Eesti maapiirkondi pole mõtet toetada, niikuinii ei võta need jalgu alla. Seega tuleb parlamendikomisjonil minna küsimustega tagasi rahandusministeeriumisse, sest nii olulises asjas tuleb parimat lahendust otsida seni, kuni jaksu jätkub.
