Indrek Hargla: E-nöörimine
Juba üle aasta on vastava lugemisseadme (mõned nimetavad neid lugeriteks) omanikel võimalik soetada endale pärisraamatust justkui odavam elektrooniline raamatutekst ja seda kerge vaevaga lugeda kodus, reisil, tööl või rannas, ilma et peaks hunnikut raamatuid kaasas vedama. Vaidlused e-raamatu üle aga ei vaibu.
Küsimused, mis ja kelle huvides see õieti on, tekivad ikka ja jälle, kui mõni kummaline kurioosum esile kerkib, näiteks e-raamatu hind või laenutamine. Autorina olen ma samuti palju mõtisklenud selle uudse formaadi üle ja lõpuks jõudnud järeldusele, et praegusel kujul on e-raamatu võrrandi lahenduses kaotajaks pooleks autor ja lugeja ning suurimaks võitjaks kõrvalosaline ehk vahendaja. Minu põhiline tõrge e-raamatu suhtes tuleb kellelegi väga kasulikust teesklusest, et e-raamat on „sama” mis pärisraamat, ainult et faili kujul. Seega tuleks seda kaubanduslikult kohelda samamoodi – müüa poodides sama raha eest ja laenutada raamatukogudes –, ainult et natuke rangematel tingimustel ja viisil, mis õigusriiki päriselt ei passi. Minu kaalutlus e-raamatutega enam mitte tegemist teha tuleb eelkõige kahest asjaolust. Esiteks nööritakse failiostjalt palju rohkem raha, kui on õiglane, ja teiseks, et raamatuostjale määratakse palju rängemad tingimused, kui on autoriga enne kokku lepitud.
Peaks olema poole odavam
E-raamatu hind on peaaegu sama mis pärisraamatul. Autorini jõuab sellest rahast tühine osa. Ent erinevalt pärisraamatust ei tule e-raamatu puhul teha samasuguseid kulutusi; ära jäävad paberi- ja trükikoja kulud, levituskuludest rääkimata. Oleks naeruväärne tänapäeval rääkida, mismoodi faili võimalikult odavalt levitada. E-raamat on tegelikult valmis enne trükikotta minekut, õigupoolest on see umbes 80% ulatuses valmis käsikirja valmimisest saadik. Nii et kellele ja mille eest maksab raamatuostja pärisraamatuga umbes sama hinna, kui ta ostab faili? Arvestame siit maha ühe karvase käe, kes käibemaksu nime all oma andami riisub... ja küsime, kas e-raamatu hind võiks olla praegusest poole madalam. Mina arvan, et peaks ja oleks. Internet pakub e-raamatu odavamaks levitamiseks väga palju võimalusi. Nendest kõigist on mööda vaadatud ja valitud see, mis vahendajale, e-platvormide arendajatele ja muudele IT-tegelinskitele kõige rohkem sisse toob. Ning seda lugeja ja autori arvel. Nii et kui keegi ostab e-raamatu, võiks ta mõelda, et toetab eelkõige kolmandaid isikuid ja toidab seda nomenklatuuri, kes on välja mõelnud nn sotsiaalse DRM-i.
Sotsiaalne DRM, mida ka silmakirjalikult digitaalseks ex libris’eks nimetatakse, on teine põhjus, miks mina ei soovi meie e-raamatukaubandusega enam tegemist teha. See on mulle vastuvõetamatu kui kodanikule, juristile ja autorile. Sotsiaalse DRM-i (digital rights management) nime taha on peidetud üks rõlge instrument, millel õigusriigis ei tohiks tegelikult kohta olla. Raamatuostja allutatakse tingimusele, et tema digitaalsel raamatul on vesimärgina tema nimi ja isiklikud andmed, millega ta seotakse konkreetse faili külge. DRM-i väljamõtlejate ja e-kaupmeeste seas on levinud arvamus, et niimoodi saab tõkestada e-raamatu levitamist viisidel, millele nemad ei näe e-raamatu ostjal õigust olevat. Näiteks olla e-raamat ainult isiklikuks kasutamiseks ning selle osaline või kogu sisu paljundamine mis tahes kujul on keelatud, välja arvatud isiklikuks kasutamiseks. E-raamatust või selle üksikutest osadest võivat teha isiklikuks tarbeks väljatrükke üksnes e-raamatu omanik, e-raamatu kopeerimine ja kolmandatele isikutele jagamine ei ole lubatud. Nende hoiatustega käib kaasas ka ähvardus, mille ostja endale koos raamatuga alla laadib. Nimelt olla e-raamatu mittesihipärane kasutamine lausa ebaseaduslik ja isegi aluseks kahjunõude esitamisele. Inimesed, kes on ostnud Indrek Hargla e-raamatu, võivad olla rahulikud, ma ei kavatse kunagi esitada kahjunõuet, kui keegi on minu raamatu teksti pähe õppinud ja teistele ette lugenud, käsitsi ümber kirjutanud ja raudteejaama ootesaali jätnud või failina sõbra arvutisse laadinud. Ütleme siinkohal ära: need tingimused ei ole autorite väljamõeldud, vaid vahendajate leiutatud. Ja mul on üsna piinlik, et ma olen tahtmatult täitnud nende inimeste rahakotti, kes on välja mõelnud DRM-i ja autorikaitse sildi all üritavad uuenevas ühiskonnas vana mõtlemist peale suruda.
Oli üpris kurb näha, et DRM võeti ka Eestis kasutusele. Laias maailmas on selle tõttu juba pikemat aega väga suur vastasseis. Neid seisukohti pikemalt refereerimata – internet on seni ju veel vaba ja igaüks võib neid ise lugeda – ütleme lühidalt. Digitaalne ex libris ahistab raamatuostja õigusi ja on loomult pahatahtlik ning vastuolus õigusselguse põhimõttega. Olemuslikult liigitub DRM samasse ritta ACTA ja muude vaba ühiskonda pitsitavate tangidega.
Saab ka parasiitideta
On arusaadav et uus ajastu – info, sotsiaalmeedia ja kultuuri vaba leviku ajastu – ei taha hästi mahtuda vanaaegse õiguse raamistikku. Samamoodi ei mahuta iganenud õigussüsteem uue ajastu kodanike arusaamu riigi ja inimese vahekorrast. 21. sajandi inimeste ootused riigi käitumisele ja ühiskonna reguleerimisele on uuenenud, võiks öelda isegi, et iga päevaga saab kodanikkond üha rohkem aru oma põhiseaduslikest õigustest ja nõuab neist rangemat kinnipidamist. Või tuletades meelde õiguskantsleri sõnu: põhiseadus ei ole mingi pühapäevadokument, vaid peab kehtima riigi ja üksikisiku suhtes igal päev, iga tund, iga sekund. See kõik on tegelikult eraldi teema, ent tulles tagasi e-raamatu juurde...
Ärgu saadagu valesti aru. Mul pole midagi e-raamatu vastu. Mõnikord on väga mugav lugeda raamatuid arvutist, otsida viitematerjali ja kirjutada arvustusi. E-raamatul on omad eelised. Üks kõige põhjendatum neist on see, et pärisraamatuid on kodus liiga palju ja uutele pole lihtsalt ruumi. E-raamatu lugemisest saab samasuguse elamuse kui pärisraamatu lugemisest. E-raamatuid on võimalik kiiresti hankida ja väga paljud neist on saadaval ka tasuta. On kirjastusi (Tor, Baen jpt), kes on leidnud mooduse e-raamatute levitamiseks ostjale, autorile ja kirjastusele kõige soodsamal viisil, see tähendab elimineerides leviahelast igasugused autorikaitsjad, maksukogujad ja muud parasiidid. Internet on olemas, et asju lihtsamaks teha.
E-raamatul on ka puudusi, kuid neist saab kohe üle, kui me ei kohtle seda pärisraamatuna, vaid ainult tekstifailina, mis pärisraamatut ei suuda iialgi asendada. Õhtumaise kultuuri üks alustala on raamatu omnipresentsus, kirjasõna olemasolu füüsilisel kujul meid ümbritsevas ruumis. Kui palju ka maailm meie ümber edaspidi ei digitaliseeruks, ei saa ega tohi raamat kunagi kuhugi kaduda. Ma ei kujuta ette lastetuba, mille seinad on palistatud... failidega. Ma ei tahaks ette kujutada põlvkonda, kes kasvab üles teadmatuses pärisraamatu seletamatust maagiast, põlvkonda, kellele on keelatud raamatu kinkimine; põlvkonda, kes pole kogenud ainulaadset intiimsust, mida inimhingele pakub pärisraamatu kättevõtmine, lõhn, lehtede krabin, lehitsemine... kapsaks lugemine.
