Küsimus ei ole muidugi mõnes konkreetses omavalitsusüksuses. Terve Eesti liikluskorraldus on 1970-ndate Nõukogude provintsilinna tasemel. Riigi ettekujutus oma kohustustest teedevõrgu haldamises on sügavalt ajale jalgu jäänud. Terve Ida-Euroopa ehitab mühinal kiirteid ja on juba ammu seadnud sisse korraliku tänapäevase liiklusstandardi. Seal ehitatakse teid ja tunneleid mitte tasasele maale, vaid raiutakse neid kaljudesse ja veetakse sildu üle kuristike. Eesti oludega võrreldes mõjuvad Ungari ja Horvaatia kiirteed suisa futuristlikena. Ja raha, millega neid teid ehitatakse, tuleb suuresti Euroopast. Kui ma kunagi ammu ühe hea sõbra ja euroametniku käest küsisin, mis värk meil Euroopa Liiduga olema hakkab, siis ta vastas, et tead, me saame sealt palju jama kaela (ta kasutas muidugi palju krõbedamat sõna), aga palju head ja olulist tuleb ka. Me saame endale tänapäevased teed ja rongiühenduse, sest ainult oma jõududega see vist unistuseks jääkski. Sellest ajast on möödas üle kümne aasta, aga Eesti liikluses pole suurt midagi muutunud.

Kõige aeglasem riik

Teedeehitus on asi, mida ei anna kodanikualgatuse korras kuidagi lahendada. Samuti ei aita siin e-riigi fetiš ega suitsukatteks mingi foorumi kokkukutsumine. Teedeehitus on üks riigi tähtsamaid ülesandeid, seda mõistsid juba vanad roomlased. Praegu on Eesti Euroopa kõige aeglasem riik, meil kulub teatava vahemaa läbimiseks kõige rohkem aega, olgu siis auto, bussi või rongiga. Lisaks ajakulule on meie maanteed ka Euroopa ühed ohtlikumad – ja mitte madala liikluskultuuri pärast, vaid riigi hoolimatusest. Eestis tänapäeva nõuetele vastava teedevõrgu väljaehitamine ja liiklusohutuse suurendamine peaks olema olnud valitsuste üks peamisi ülesandeid juba väga-väga ammu. Ja rahanappus ei ole mingi tõsiseltvõetav vabandus. Probleem on tahtmatuses, ükskõiksuses ja prioriteetide mujale asetamises. Pole vist mõtet üles lugeda valdkondi, millega valitsused on palju hoogsamalt tegelenud kui Eestisse tänapäevase teedevõrgu loomisega.

Tänapäeva Euroopa liikluses on välja kujunenud üpris selgelt nähtav standard, mis hõlmab arusaama kiirteede vajalikkusest kuni harilike ristmike reguleerimise ja teeviitade ülesseadmiseni. Piisab, kui sõita autoga Poolasse, ja juba me hakkame seda igal pool nägema. Eestis on riik peamiselt piirdunud karistuste karmistamisega, rahva hurjutamise ja oma saamatuse varjamiseks kiiruskaamerate ülesseadmisega.

Vene ajast on meile pärandatud mitmeid liiklusharuldusi: Tallinnas näiteks Viru ja Haabersti ring, Pärnu maantee väljasõidu ristmik... Selle asemel, et nende antiiksete lahendustega midagi ette võtta, on pealinnas jõud koondatud niigi eraldatud liiklussuundade täielikule isoleerimisele ja ummikute juurde tekitamisele. Isegi selliste lihtsate asjade mudeleid, nagu ühistranspordipiletite müük ja tasulise parkimise korraldamine, ei tihka me arenenud maailmast üle võtta. Ikka kiputakse kohapeal mingit umbluud leiutama.

Liikluskummalisusi mitte üksnes ei konserveerita usinalt, vaid ehitatakse uljalt juurde. Mõne uue liiklussõlme valmimisega tekib tunne, nagu oleks maanteetransport leiutatud meil siin kohapeal ja kusagilt maailmast õppust võtta ei ole. Meenutagem kasvõi idiootlikku Mäo ristmikku või seda segapundart, mis nüüd Peterburi maantee väljasõidule tekitati. Sisuliselt on iga küla mahasõidu jaoks ehitatud gigantlik ristmik, nagu jookseksid sinna kokku kõik Euroopa kiirteed. Need kõik on üleplaneerimise ja ülemõtlemise tulemused.

Ülemõtlemise tulemus

Tallinna–Tartu maantee on halvasti planeeritud ja ehitatud vähenõudliku nõukogude inimese jaoks, kui autosid oli vähe ja nad olid viletsad ning sõideti 80 kilomeetrit tunnis. Kõik teavad seda. Maantee on kurviline, pidevad kiirusepiirangud, asulatest läbisõidud... Ometi on see riigi tähtsaim magistraal ja juba aastaid tohutult üle koormatud. Ei ole vaja teha mingeid arvestusi, tellida mõõtmistöid ega manipuleerida statistikaga, et teada, et me vajame Tallinna ja Tartu vahele moodsat, euroopalikku neljarajalist kiirteed. Ükskõik kus Euroopas sõites kohtame bensiinijaamu, mida on rohkesti ja mis asuvad maanteede ääres. Tallinna–Tartu maantee ääres on tänapäevaseid tanklaid Tartu poole minnes null ja Tallinna poole minnes üks.

Tartu–Tallinna maantee ongi üks paras mõõdupuu, mis näitab ilmekalt ära, kui palju ja mismoodi valitsejad rahvast hoolivad. Midagi justkui silmakirjaks kuskilt otsast nokitsetakse, aga oma kohustuste täitmisest tähtsam on karistamine.