Indrek Hargla Tiit Blaat / Eesti Ekspress

Paljude pilgud pöördusid müstilise oriendi poole, mis näis pakkuvat ummikusse jooksvale läänele vaimse selginemise võimalust. Rahu ja armastuse ajastu lapsed leidsid idamaade filosoofiad, sealhulgas jooga. Uut vaimset teed otsiti ka Euroopa kultuuride minevikust: hoogsalt hakati taastama keldi müstitsismi, tekkisid õhtu- ja hommikumaid ühendavad esoteerilised kultused. Igapäevaste murede leevendused on ikka kuskil kaugel, meretagustes maades või minevikus.

Kuuekümnendatega võrreldes on maailm tohutult muutunud. Esmajoones peaks olema meie teaduslik maailmapilt üüratult arenenud, haridus on kättesaadavam. Paradoksina aga tähendab igasugune areng suuremat konkurentsi ja üha rohkem neid, kes ei jõua arenguga kaasas käia. Ehkki sõna otseses mõttes iga päev toob uudiseid selle kohta, kuidas teadus on reaalse universumi kohta jälle midagi teada saanud, ei kao esoteerika meid ümbritsevast ruumist kuhugi. Eestis näib pigem olevat reegliks, et esoteerikateenust tekib pidevalt juurde. Kui jooga kunagi USA-sse jõudis, oli see väheste fanaatikute harrastus, tänapäeval on seal joogaga tegelejaid 20 miljonit ja joogatööstus (koolitused, tarvikud, õppematerjalid jne) genereerib aastas 6 miljardit dollarit. Me ei saa öelda, kui palju raha eestlased aastas joogamattidesse matavad või kui suured summad tassitakse selgeltnägijate juurde, aga karta on, et see number aasta-aastalt suureneb.

Kümned reklaamiühikud

Jalutuskäigul läbi kesklinna kogusin ma kaheksateist reklaamiühikut, mis kutsusid tarbima esoteerilist teenust; ajalehekuulutustes on neid veelgi rohkem; pakkumisi jätkub ka ühistransporti ja internetist ei tasu vist rääkidagi. Raamatupoodides on üleloomulikust pajatavad teosed väljunud esoteerikariiulitelt ja jõuavad populaarteaduse lettidele. Vulgaarpsühholoogia žanr nimega „eneseabi” on sisuliselt tööstusharu, hõlmates igasugu libateadusi, nagu energiaga ravimine ja numeroloogia. Märgid, et Eestit on tabanud enneolematu esoteerikavaimustus, on igal pool meid ümbritsevas keskkonnas. See algas horoskoopide avaldamisest, ent on jõudnud sinnamaani, et meedias on teatud tegelaste ametinimetusteks saanud „selgeltnägija”, „nõid” ja „posija”. Aastal 2012 oleme võtnud muinasjututegelased ühiskonnaelu legitiimseks osaks.

Hiromandi ja ravitseja elukutse on avalikkuses aktsepteeritavad samamoodi kui IT-spetsialisti või kraanajuhi omad. Ekstrasensside, ravitsejate ja sensitiivide teenustepaketid teevad läbi muide pidevat tootearendust, nende veebilehed saavad ajakohasemalt disainitud, ilmselt pole kaugel ajad, kui kasutusele võetakse võrguteenused ja kliendikaar­did, allahindlused ja sooduskampaaniad. Kompleksteenust võib juba praegu saada: ühe seansi jooksul kiikab sensitiiv sinu eelmisi elusid, vaatab kas on „karmavõlga”, määrab „kaitseinglite” arvu ja tõrjub „biovampiiri”. Ajakirjanduses mitmeid kordi viidatud eurobaromeetri 2005. aasta uuring andis eestlaste seas Euroopa kõige kõrgema näitaja usus üleloomulikku – 54%.

Pole vist vaja öelda, et reaalteadused ei ole inimesel sensitiivseid võimeid veel tuvastanud. Pehmed teadused on mõningaid vastuseid üritanud pakkuda. Kui Cornelli sotsiaalpsühholoogia professor Daryl Bem avaldas 2011 oma kuulsa artikli eksperimentidest psi-võime kohta (tulevikukogemise võimalus), oli teadusmaailma jahmatus suur. Bemi vastuoluliste uurimistulemuste üle arutletakse senini, need näitasid justkui teatava eelkogemise võimaluse olemasolu, mis on evolutsiooni käigus kujunenud ja arenenud. Sõltumatud korduskatsed pole neid tulemusi aga kinnitanud.

Joogaga on pisut teine lugu. Jooga hingamisharjutuste füüsiline mõju organismile on mõõdetav. Kui joogalt tõmmata eksootilise sõnavahu ja muu umbluu loor, jääb alles puhas füsioloogia. See on süsihappegaasi ainevahetusega manipuleerimine, mis võib põhjustada lõdvestustunnet kuni hallutsinatsioonideni välja.

Eesti esoteerikabuumi üheks põhjuseks on muidugi iidsetest aegadest teadaolev tarkus, et kõigega, millega saab raha teenida, seda ka teenitakse. Vähem kindlustatud inimene küsib naabrilt nõu, kust leiaks usaldusväärse sensitiivi; moodsam ja jõukam linnainimene otsib internetifoorumis kõige tõhusamat joogatreeningut.

Ent ikkagi – millest on tingitud need käärid, et teaduseajastul ja infoühiskonnas otsib üha rohkem inimesi abi esoteerikast? Lihtsameelseid on muidugi alati olnud, igal ajal ja igas ühiskonnas. Lihtsameelsetes ebausu õhutamine on sissetulekuallikas ka meelelahutustööstusele. Sügavam vastus on aga kurb ja lihtne: inimestel on raske oma eluga üksi toime tulla ja vajatakse kinnitust meist suurema maailma olemasolu kohta. See on nišš, mida varem on osaliselt täitnud religioon. Mõelgem ühe tüüpilise tänapäeva linnastunud kontoriinimese peale. Üksteist kuud oma elust istub ta laua taga, vehib teha tööd, mis tasub arved, kuid ei paku vaimule mitte midagi. Ainus perspektiiv on teha rohkem tööd ja saada suuremasse kontorisse. Massimeelelahutusest jääb hingetoiduks väheks, kirik on ajast ja arust. Kuidas lõõgastuda, leida leevendust, lasta maailmast hetkeks lahti, leida ja kogeda hingerahu, kui stress surub peale?

Pole päris hookuspookus

Jooga ja teised samasugused distsipliinid on justkui vaheaste sensitiiviteenuse ja tänapäevase maailmapildi vahel. Jooga näib moekas, pole päris hookuspookus ja mis peamine – annab käega katsutava tulemuse. Eestis levival joogakultusel on siiski vähe ühist keskaegsete India õpetustega, meil levib jooga läänestatud vorm, mille eesmärk on üheselt stressileevendus. Tavapärase religiooni asemel pakub jooga füüsilist kogemust, ent ka terviseohte ja enesevigastusi. Otsaga meile jõudnud joogavaimustuse põhjuseks näibki olevat see, et inimesed ei suuda stressist väljuda enam ainult vaimsel teel, vaid vajavad füüsilist kogemust. Üha rohkem ja rohkem.