Indrek Hargla: Millal tõusis Eestis au sisse koonerdamine ja moraalitsemine?

Kui ma mõnikord arutlen, et mis võiks olla need pahed, mis meie riiki ja ühiskonda kõige rohkem kägistavad, siis ühe esimese asjana tuleb meelde kitsidus. Eks sellel sõnal ole mitu varjundit, alates ühest seitsmest keskaegsest surmapatust kuni tänapäevaste moesõnadeni nagu kuluefektiivsus, jätkusuutlikkus ja optimeerimine välja.

Tundub, et Eesti riigi arenguloos on selgelt eristatavad kaks etappi. Täpset nime on neile raske anda, ent ilmselt oli vahepunkt Res Publica võimuletuleku paiku. Kuni selle ajani julges riik rääkida ka muudest ideoloogiatest kui ainult majanduslikest, poliitikatesse olid kirjutatud mõned ideaalid ning valitsejate käitumine oli vähem arrogantne. Oh, muidugi ei taha ma kuidagi Koonderakonna ja Isamaliidu valitsusaegu idealiseerida või ilusaks kirjutada, eks need lonkasid samuti mõlema jalaga, tehti roppe lollusi ja aeti sahkermahkrit.

Ometi toimus Res Publica ja uue peaministri troonileasumisel mingi tuntav pööre. Ühest küljest iseloomustab seda juba poliitikuks õppinud ning ainsagi reaalse erialata inimeste võimuletulek, kes peavad end ilmeksimatuteks ja väljavalituteks. Teisest küljest hakkas võimu juurde järjest rohkem siginema inimesi, kes ei olnud osalenud vabadusvõitluses ja ei kandnud endas mingeid rahvuslikke ideaale.