Indrek Hargla: Suur Paast
Keskajal kehtis Euroopas kristlastele kevadine suure paastumise nõue – nii lihtinimesed kui vaimulikud pidid enne ülestõusmispühi 40 päeva paastuma. Ehkki paast oli ette nähtud ka muudel aegadel, on vastlate ja lihavõtete vahele jääv paast kõige tuntum.
Paast oli kasinuse ja alandlikkuse, enda sisse vaatamisel, vaimse ja füüsilise puhastumise aeg. Peale range dieedi oli nõue paastu ajal sugulisest läbikäimisest loobuda, mitte sõdasid alustada ega võime kritiseerida. Paastu ajal tuli rahuneda, see võis olla kiriku instrument sõjaka ühiskonna vägivallaihalust vaigistada.
Paastu ajal tuli hoiduda liigsöömisest ja eriti lihasöömisest. Usuti, et lihasöömine tugevdab sugukirge ja et puhas ja kerge hing on jumalikule tõele rohkem avali. Mune ja piimasaadusi lubati „ametlikult” süüa 1491. aastast, aga tegelikkuses söödi ka juba varem. Iseäranis soositud olid aga kala ja mereannid. Paastu, nagu ka tegelikult kogu kloostrikultuuri idee pärines algsetelt Lähis-Ida eremiitidelt, kes eraldusid üksindusse, et karmis askeesis elades jõuda lähemale vaimsetele väärtustele, tõeni inimesest endast. Kui nende eeskujule tuginedes hakati Lõuna-Euroopas rajama kloostreid, kerkis tervisliku toitumise kontseptsioon üsna teravalt esile. Kuidas tagada paastumise ajal tervis? Tulemusena on kloostrikultuur meile pärandanud tohutu varasalve teadmisi botaanikast, farmakoloogiast, meditsiinist kuni geneetikani välja. Juba 11. sajandil tõlgiti ladina keelde „Tacinium Sanitatis”, varasematel araabia allikatel põhinev traktaat tervisest, milles on haiguste põhjustena välja toodud puhta õhu puudus, ülesöömine, ületöötamine ja ärevus. Stress oli tuntud juba tuhat aastat tagasi.
Mõned meditsiiniajaloolased on oletanud, et paastuaegne dieet kujunes vajadusest inimeste toitumist reguleerida, suunata seda kehale kasulikuma poole. Teisalt aga – kuna näljahädasid tuli toona ette sagedasti – aitas kasinuse treenimine raskemaid aegu üle elada. Inimesed olid teadlikud, et toitu pole kunagi külluses ja elus püsimiseks piisab vähesest. Õgardlus oli üks seitsmest surmapatust. Ja selle vastand oli üks seitsmest voorusest – mõõdukus. Mis ei tähenda, et katoliiklikus Euroopas ei osatud heast söögist ja pidutsemisest lugu pidada! Fanaatiline puritaanlus on just luterluse sünnitatud pahe. Ja ainult taimetoitumist nõudvad usulahud kuulutati ketserlikeks (näiteks bogomiilid ja kataarid), sest inimene vajab liha.
Vajame külmatoetust?
Suur paast langeb alati hilistalvele ja varakevadele. Selles võib näha parajat nutikust. See oli aeg, mil lihatagavarad hakkasid otsa lõppema. Koduloomi tapeti suvest sügiseni, jahihooaeg lõppeb kevadel ja alles on vaid kõige viletsam soolaliha. Aga Vahemeremaades – kust enamik kiriklikke kombeid pärineb – langeb paastuaeg kokku esimeste värskete viljade küpsemisega. Paastuaeg suunas inimesi sööma värsket ja kasulikku, harjutama end mõõdukusega ja puhastama pikka aega konservtoidul olnud keha värske taimetoiduga. Mis aga sobib soojades maades, ei sobi põhjalas. See oli teada ammu. Põhjamaade retseptiraamatutest leiame ka rohkem kavalusi, kuidas paastuajal liha lauale sokutada.
Erinevalt tänapäevast oli lõuna rikas ja põhi vaesem. Eesti on kogu tsiviliseeritud maailmas ainulaadne riik – me oleme vaesed ja me asume põhjas. Teist sellist analoogi ei ole. Me võiks Euroopa Liidust välja kaubelda nn külmatoetuse, et vaesumist ja jahenemist tasakaalustada. Muudes rikastes põhjamaades töötavad lahendused ei pruugi meile sobida... Näiteks elekter peaks meil olema tugevalt odavam, kui looduslikke ja majanduslikke objektiivsusi arvestada.
Keskajal teadsid inimesed alati, mida sõid. Tänapäeval tarbime ennekõike pakendit. Tarbijakaitse nõuded on küll sundinud tootjaid oma trikiarsenali veidi avama, ent enamasti on toote nimetus see, mida me kõigepealt peame märkama. Kui tehases segatakse hakkliha sisse ohtralt sojavalku, siis nimetatakse seda Perenaise hakklihaks, mitte selleks, mis see tegelikult on. Igasugused „koduse” ja „vanaema” nimetusega manipuleerivad etiketid loovad tunde, nagu võiks neis tõepoolest midagi kodust olla. Kavalalt silmapilgutav põssa grill-lihapakil tahaks justkui öelda „Kõik on OK, mulle meeldib, et sa mind sööd!” Omapärane nõks loomade tapmisega lepitamiseks.
Nii salapärane meistrite gild kui üks Emajõe kaldal paiknev pruulikoda söandavad oma toodetud vedelikule lisada nimetuse „õlu”. Ja ega me vist keegi ei taha päriselt teada, mida viineritesse ja sardellidesse pannakse.
Läänemaailma toidulettidel peab valitsema küllus. Toiduainetööstus innustab meid reklaamidega üha rohkem sööma, aprillikuus läheb Eestis lahti tohutu sealihaõgimise kampaania (sealiha vajab inimene aga ennekõike külmal talvel). Oleme küllusega harjunud. Peaaegu igas toidupoes on sügavkülmutatud meresaadused. Traallaevad püüavad neid tohututes kogustes juurde. Tursk on muutumas Põhja-Atlandil haruldaseks. Inimesed püüavad merest elusolendeid välja rohkem, kui ära jaksavad süüa. Ei ole võimalik teada, kui palju toitu iga päev rikneb ja minema visatakse. Metsloomi tapetakse meelelahutuse, mitte toiduvajaduse pärast. Maailma rahvastik kasvab ja see küllus ei saa kesta igavesti. Nagu ka fossiilkütuseid, ei jätku säärast küllust meie toidulaudadele väga kauaks. Nii et ei teeks paha hakata end väiksemate paastudega ette valmistama, kuni lõpuks ja paratamatult saabub Suur Paast.
