Alates sellest lähevad fotod küll järjest värvilisemaks, kuid selle võrra vähem on, mida sirvida ja veel vähem emotsioone, mida laulupeod ometi peaksid eriliselt kandma. Võiks lausa järeldada, et mida enam fotoaparaate (nüüd siis juba ka mobiilfotoaparaate), seda vähem fotosid jõuab arhiivi ajalugu jäädvustama.

Tegin laulupeost mitu rulli-täit fotosid fotopaberile (nii nagu ju fotosid ikka tehakse) ja usun, et suur osa neist sobiks laulupidu meenutama mis tahes arhiivi. Mu ümber pildistasid aga veel tuhanded laulupeolised ning olen üsna veendunud, et neist fotodest saaks uskumatult ilusa ajaloodokumendi, kui vaid keegi (mõtlen mõnda arhiivi) taipaks need kokku koguda. Jutt ei ole aga ainult laulupeost. Selliseid üritusi on meie ümber tuhandeid. Jutt on sellest, et keegi ei tegele aktiivselt tänapäeva ajalooliste fotode kogumise ja arhiveerimisega.

Välkuvad üritused

Istusin Veinipööningul ja mu kõrvallauas käis uhke jõulupidu. Üks mees tegi oma digikaameraga selle õhtu jooksul mitusada fotot. Ta pildistas kolleegi hambaid, kõrvu ja küünalt läbi klaasi. Ma ei pea vist ütlema, et ta oli purjus. Ma ei tea ka, mida see mees nende fotoaparaati pakitud fotodega hommikul ärgates peale hakkas, kuid julgen väita, et digitaalselt tehtud fotod jäävadki digikaamerasse või jõuavad paremal juhul perekonnakodulehele (vs perekonnafotoalbumisse).

Mu vanemad võivad mind parandada, kuid ma ei mäleta, et ma oleks lapsena mõne perekonnafoto ära lõhkunud või et mind kunagi kahe-kolmeaastasena üksipäini oleks koju jäetud, et ma üldse oleks saanudki fotoalbumeid lõhkuma hakata. Millegipärast näitab aga telereklaam, et sellega võib nüüd hakkama saada teie laps. Loomulikult koos soovitusega perekonnafotod kettale salvestada. Kunagi ammu olid perekondlike tähtpäevade lahutamatuks osaks slaidide seinalt vaatamine. Nüüd vaadatakse monitorist üheskoos digipilte. Aga ikkagi tõden, et mulle läheb rohkem korda see, kui saan sõbra fotot enda käes hoida, vaadata seda lähedalt ja kaugelt, uurida pisiasju ja mõelda, mis kõik selle foto taga oli.

Näiliselt meie aega maksimaalselt jäädvustava maailma taustal võiksime siiski tõdeda, et fotosid tehes võiksime olla kui ajahetkede ja ajaloo jäädvustajad ning hoidjad, mingi sellise hetke jäädvustaja, mida me enam kunagi korrata ei pruugi saada.

Riho Sibul ütles intervjuus Päevalehele, et “kui tarbimise maailm hoiabki meie elulaadi püsti, siis on väga veider vastu rinda taguda”.

Meil, eestlastel, ei saa kunagi olema ühist elulaadi. Eesti ühiskond jääbki antud kontekstis alati kahe palgega ühiskonnaks: digitaalseks Eestiks (selliseks, mida suur osa Eestist ei näe ja katsuda ei saa) ja fotopaberi Eestiks (selliseks, mida on hea kätte võtta ja millele on hea mõelda ja sõbralegi näidata).