INDREK MUSTIMETS: Lennart Meri portree tuhandekroonisele
Aga olgem ausad: seda aega, mil Eesti krooniga saaks midagi väärtuslikku ja igavikulikku ette võtta, ei ole just palju alles jäänud. Aastaid, mida me saame veel Eesti krooni eluaastateks lugeda, on heal juhul kolm-neli. See on pikk aeg. Üha enam märgitakse krooni viimaseks eluaastaks 2011.
Siit ka mõte, et Eesti Pank võiks välja lasta Lennart Meri portreega tuhandekroonise rahatähe. Millal me viimati emiteerisime oma viimase nn uue rahatähe? – Aastal 1994. Ja mis rahatäht see oli? – Viiekümnene. Meie kõige suuremal rahatähel elab Carl Robert Jakobson, kelle tähtsust ma viiesajasel küsimuse alla ei sea. Praegu on Eestis aga sadu ja tuhandeid inimesi, kes on Lennart Meriga silmast silma kohtunud, temaga rääkinud, teda kuulanud ja tema mõtetega kaasa mõelnud.
Mõte tekkis peamiselt kahel põhjusel. Esiteks on Lennart Meri Eesti eest rääkinud ja tema hea käekäigu jaoks teinud rohkem kui keegi teine. Kui Eesti rahvas ise tervikuna kõrvale jätta.
Teiseks ja üsna praktiliseks põhjuseks on see, et tuhande-
kroonistest rahatähtedest tuntakse juba täna (kui mitte juba eilsest) tuntavalt rohkem puudust kui viiesajakroonistest. Kes oleks võinud viieteistkümne aasta eest oletada, et ühekroonised muutuvad vähem kui kaheksa aastaga rariteediks ja viiesaja-
kroonised võiksid olla meie pisikese Eesti rahamaailma laeks? (Pealegi on viiesajakroonisel küljes pooletuhande krooni mekk.)
Siber tagaküljele
Sootuks raskem on aga Lennart Meri rahatähe tagaküljele vastet leida, sest kohti, mida Meriga Eestis seostada, on küll ja veel – mered, jõed, väinad, mäed, linnad, järved (Kaali). Aga milleks seigelda ringi siinsamas Eestis?
Meri rahatähe tagakülge võiks aga tegelikkuses kaunistada näiteks vaade Karjalale, pilk soome-ugri rahvastele ja maadele, Siberi väikerahvastele, kelle kodud on väevõimuga laastatud ja nende asemele kerkivad naftatornid, kelle põlismetsi ja pühapaiku laastatakse (kuid endise haridusministri Mailis Repsi arvates oli seal kõik väga, väga korras ja Venemaa endagi arvates on kõik normaalne).
Eesti tuhandekroonine oleks väike, kuid kõnekas visiitkaart tervele maailmale, mida tahes-tahtmata peab käes hoidma ka Venemaa ja tema kodanikud. Üldnimetajana tähendaks Siber eestlastele muidugi ka üht meie kõige kurvemat ajalooraamatu lehekülge. Ka Lennart Meri perekonna jaoks. Rahatähe Siber võiks olla ka lihtne vaade sealsetele külmadele ja paksudele metsadele, millest siiski jagu saadi ja läbi murti. Ja naasti. Tuhanded ja tuhanded aga surid Siberi vanglates ja külmaväljadel.
Ma ei näe selles rahateos Eesti Panga jaoks suurt väljaminekut (võrreldes aprillikuiste riigikaitse kulutustega) ning ka Eesti sisemajandusele ei ole tuhandekroonine mingikski mõjutajaks. Seega mitte niivõrd praktilise vajaduse kui just moraalse enesemääramise vajadusega peaksime tuhandekroonisega endast nii maailmale kui ka endale märku ja aimu andma. Tuhandekroonine oleks odavaim Eesti tunnuslause, mille tegemiseks on meil järele jäänud vähe aastaid.
