INDREK MUSTIMETS: Palun tule minu 400. sünnipäevale
Sünnipäevaline ise oli Podmotsa küla – selline tore ja lihtne küla Eesti kaguservas, mille järvesuult avaneb vaade Venemaale – Kulje külale. Sellele sünnipäevale ma aga ei jõudnud, sest pidasin sõpradega oma küla 353. sünnipäeva. Lihtsalt, nii nagu podmotsalasedki.
Lõunakodust naasnuna silmasin Eesti Ekspressi kriitkaasi ja uudistasin, kellel siis selle teatel mõni tore tähtpäev või sündmus on selja taha jäänud. Ja mis ma näen: IBM-i kevadgrill, Summer Evening Family Party Gavin Hilli auks, Inglise kuninganna sünnipäev, Horizon Traveli reisifirma sünnipäevapiknik jne. Sellistele pidudele pole ma Tallinnas näinud ühtegi kutset ega sellekohast teadet. Nimetatud üritused on lihtsalt iga-aastased hädavajalikud pidustused, mida ära jätta ei saa. Vähemalt mulle tundub, et ei saa. Et kui Gavin Hillil on ikka seljataga 25 auditeerimisaastat, siis “tuleb seda teistelegi näidata”. Ja loomulikult pole ülalnimetatud ainsad omasuguste seas. Selliseid pidusid toimub suurtes kohtades igal nädalavahetusel sadu.
Britt on Eestist tähtsam
Firmade tähtpäevapeod ongi mõeldud pisikestele seltskondadele ja nende huviorbiidis olevatele partneritele. Nendest ei saagi keegi teine muudmoodi osa kui vaid Ekspressi, Kroonika vm väljaande vahendusel.
Minus ei kõnele kübetki kadedust, et ma ei saanud osa Horizon Traveli sünnipäevapiknikust (sellelt sünnipäevalt oli fototoimetaja lugejatele näitamiseks välja valinud kolm olulisemat fotot, millest ühelt saab näha, kuidas näitleja Guido Kangur põõsast välja tuleb).
Ühest küljest on ju tore, et me räägime ajakirjandusvabadusest, tsensuuri teemal, lugejatega suhtlemisest ja tegeliku elu kajastamisest. Sellist ajakirjandust, mille vahendusel me Gavin Hillide tööjuubeleist ja IBM-ide kevadgrillidest vabalt rääkida saame, on nüüd olnud juba ligi 18 aastat. Mulle tõesti ei meeldi need klantsid “pokaal käes” fotod, sest neis ei ole mitte midagi olulist. Ma võin ju neid fotosid tunde uurida, kuid neis ei ole grammigi Eestit, kelle inimestele need väljaanded tehtud ju ongi. Seevastu huvitab mind tõsiselt, kuidas nägi välja Podmotsa küla juubel. Isegi see, kes sellel peol põõsast välja tuli. Aga seda meile ei näidata. Ei mäletatagi enam näidata. Eriti võlts on aga ütlemine, et selliste uudiste jaoks on olemas vallalehed. Kas tõesti? Kas keegi tundmatu britt on Eestile tähtsam kui 400-aastase ajalooga piiriküla?
Istusin pühapäeval sõbraga Setu talumuuseumi kiigel ja sõime sealsamas valmistatud maasika-rabarbrikooki. Kümme krooni tükk. See oli just ahjust võetud ja maitses paremini kui mis tahes muu kook maailma peal. Suured firmad, kes ostavad uskumatute summade eest peofirmadelt peoteenust, ei tea, et maailma parimad koogid valmivad väikekohtades ja parimad peod on need, kuhu kutsutakse kõiki. Kuhu ei vii paberil kutse, äranäidatud riietumisstiil või või-malus pääseda ajalehefotole.
