INDREK MUSTIMETS: Saarerahvas, kus on teie muldpõrandad!?

Lugesin kuu aja eest Maalehe peatoimetaja Peeter Ernitsa reportaaži Eesti väikesaartelt (Maaleht, 08.06). See oli üks võimas lugemine, sest artiklis olid mõned lõigud, mille üle ma siiamaani mõtlen ja muretsen. Nüüd siis kirjutan.

Looduses paljukäinud ja paljuteadva mehena peatub Ernits põgusalt Manilaiu saarel ja märgib: “Olid ajad, mil Kihnu arhipelaagi kuuluv Manija praegusel aastaajal kõrede, kohaliku rahva keeli roomavate konnade valjust laulust rõkkas. Naised rassisid kodus ja põllul, mehed käisid merel ja tinutasid paadikuuri ümbruses. Riida turismitalu polnud siis ollagi. Tänaseks on pilt tundmatuseni muutunud. Tõstamaa vallavalitsus tõmbas läbi 48 elanikuga saarekese turismitallu viivale tolmusele külateele asfaldi peale ja aitas teeäärsed majad kenasti punaseks võõbata. Rahvas voorib mööda asfalti, aga Manija kunagine koloriit on minu silmis kaduma läinud. Selline tunne oli, et olen mingisse vabaõhumuuseumi saabunud.”

Millega siis rahul ei olda? Vist sellega, et üks armas saareküla on saanud endale korraliku tee, mida külaelanikud on oodanud juba aastakümneid. Või ei meeldi see, et inimesed on saanud oma majad ära värvida. Et saare külatee on saanud endale tolmuvaba katte ja et sealsed majad on rootsipunaseks värvitud, ei ole kindlasti süüdlaseks sellest, et Eesti ühes suurimas kõrede asupaigas neid enam kuulda ei ole.

Manilaiu elud ning olud, teed ja muutumised on mulle üsnagi selged. Olen sellesse saarekülla sattunud 19 aasta jooksul pea iga ilmaga.

Jah, oleks Manilaiu või Kihnu puhul tegu lihtsalt saarte või lihtsalt tavaliste Eesti küladega, ei segakski see võib-olla kedagi. Kuid ei. Nendes saartes on midagi sellest Eesti väärmüstikast, mida saarel mitte elavad inimesed soovikski veel aastakümnetegi pärast näha nostalgiliselt ja vana aja värvides (et mitte öelda laguneva ja kaasajatuna). Ehk siis nii: hoidke madalat elatustaset, käige turistide silme all rahvariietes ja ärge oma koduaknaid peske, las naised tehku põllutööd ja mehed käigu merel ja tinutagu paadikuuri juures. Eks ikka selleks, et säilitada kohalikku koloriiti. See aga, et nimetatud saared kuuluvad UNESCO suulise ja vaimse pärandi maailmanimekirja, ei tohiks ju siiski tähendada, et sealsed inimesed mitte midagi enam elu parandamiseks ette võtta ei tohiks.

Külal ja külal on vahe

Miks on näiteks Kanepi südalinn rohkem asfaltteed väärt kui on seda Manilaiu tee? Miks manijalased ei või oma külakoloriiti muuta ja oma elumajasid üle värvida? Mõne jaoks ehk sellepärast, et ta elab mugavas linnakorteris ja sõidab iga päev linnaasfaldil ning mis peaasi – ta ei ela aasta ringi saarel ja kui ikka nostalgiat vaja, leiab seda ju muutumatuna seisma pidavast Manilaiust!

Peeter Ernitsat parafraseerides võiks kirjutada nii: hoian käes häid vanu 87-nda aastakäigu numbreid ja mõtlen, et küll siis sai ikka kirjutusmasinate ja lauatelefonide ning tinalaoga head lehte tehtud; interneti ja mobiiltelefonideta sündinud mustvalgel lehel oli koloriiti.

Lugejad tahavadki lugeda tänapäevast ja värvilist lehte, mitte arhailist ja soikuvat lehte. Nii on ka saartekülade ja sealsete inimeste kodudega.