Ettevõtja võib ju öelda, et hea meelega ehitaks ta kaubamaja Toompeale või Toomele, kuid seal on juba kõik täis ehitatud! Ehitaks siis natuke eemale? Olgu, kuid nii kui see natuke eemale ehitada, võtab ehitis kuju, mis kellelegi ei meeldi või millest tahetakse mööda vaadata. Linnaisad kehitavad õlgu ja ütlevad, et ei tea, kes selle küll valmis ehitas. Turistidele öeldakse, et ärge seda vaadake, vaadake vanalinna. Nagu 500 meetrit Jaani kirikust eemal ei oleks enam seesama Tartu või selle kiriku all ei puhkaks tuhandeid tartlaste säilmeid. Muuseas, me teame oma vanadest kirikutest, mõisatest ja kivikalmetest iga kell rohkem kui kesklinna korterelamust või kaubamajast, nende arhitektidest ja omanikest. Kas pole kummaline?

Kiriku kasulik pind

Kinnisvaramaailmas on termin “kasulik pind”. Kui uusehitiste omanikud räägivad oma uutest Kauba Majadest, siis ütlevad nad, et nende ehitamisega tekib linna nii ja nii palju uut kasulikku kaubanduspinda. Kui kaubanduskeskuste, eriti veel selliste neljakandiliste ja mittemidagiütlevate puhul, on kasulikuks pinnaks vaid see, mis teenib raha, siis kiriku puhul on iga kivi ja iga kellutäis mörti hingele ja silmale kasulik pind. Seal on iga kivi inimest teenimas.

Minu jaoks on Eesti üks suur ruum. Ja selles ruumis on rehetare Rocca al Mares, vanalinn Tallinnas ja Jaani kirik Tartus. Ei ole nii, et te seal Tallinnas laamendate ja sellest Tartus ei räägita, või et tallinlastele ei jää silma see, kuidas lõhutakse Pärnut. Ma ei ütle, et iga kaubamaja või muu karbi peaks ehitama “Issand” (ja kas ta üldse sellise kaubamaja ehitamisega enam hakkama saaks!), vaid selles, et ehitamisel võiks kordi rohkem tähelepanu pöörata linnale ja linlastele. Ühel hetkel istume täis ehitatud südalinnades ja mõtleme, mis edasi saab. Või mõelge oma linna peale – kui palju sinna veel midagi mahub? Ja kas inimene sinna enam mahub?

Kammerkoor laulab täna Jaani kirikus ka selle rea: “Kui armsad on Su hooned, vägede Issand, ja ma jään Issanda kotta eluajaks.” Aga kui pikka iga me Tartu kaubamajale ennustame ja kauaks me sinna jääda tahaksime?