Indrek Saar: "Kuidas te julgete?" Pensionireformi peatamine vajab meie oma Greta Thunbergi

Mõni päev tagasi küsis minu käest üks kahekümnendate alguses selge silmavaatega noor inimene, et kas pensioni teise samba lõhkujatel on käinud peast läbi mõte, et kuidas nad vaatavad paarikümne aasta pärast otsa tänastele lastele.

Kui reform teoks saab, siis toob see edaspidi vältimatult kaasa surve nii maksukoormuse kasvuks kui pensioniea tõusuks. Kõik see jääb aga uute põlvkondade kaela, kelle heaolu arvel need sammud tehakse. Vastasel korral kukuks tänane pensionisüsteem lihtsalt kokku ja Eestist saaks lausvaesuses eakate maa. Juba praegu on meie pensionäride vaesusrisk üks Euroopa Liidus kõrgemaid. Kohustus tagada oma kodanikele elatustaseme miinimum jääb riigile alles ka siis, kui tänaste valitsuserakondade juhid juba ammu enam võimul ei ole.

Või mida ütlevad Jüri Ratas ja Martin Helme või siis neist tunduvalt vanem Helir-Valdor Seedernähtavas tulevikus neile tuhandetele pensionipõlves virelevatele inimestele, kes suures „valikuvabaduse" hoos peagi oma raha teisest sambast välja võtavad ja pensionisäästud tuulde lennutavad. Kas nende sõnum on siis, et saage ise hakkama - vabaduse andmisega kaasnes ka kohustus oma vanaduspõlv ise kindlustada.

Kõik on täiesti kindel ja selge?