Indrek Saar: pensionisüsteemi reformijate hasartmängurid lapse hoiupõrsaga

Isamaale kinnisideeks saanud pensionieelnõu on nüüdseks riigikogule üle antud. Suuremat trummipõrinat sellega kaasas ei käinud. Silmakirjalikku juttu inimestele antavast õndsast valikuvabadusest ja sellest, kuidas pensionireform tuleb „oma lastel õnne tooma, eesti põlve uueks looma“, oli harjumatult vähe kuulda.

Põhjuseid on mitu. Sisemistes hädades vaevlev Jüri Ratase valitsus on praegu rohkem ametis koalitsiooni kooshoidmisega, et mitte öelda korruptsiooniohtlike tegude soosimisega. Kuidas muidu saaks ikka veel ametis püsida Mart Järvik, kelle tagandamiseks on alust enam kui küll?

Ja ma tahaksin väga uskuda, et ka koalitsioonis on üha rohkem neid, kes on hakanud kahtlema Eesti pensionisüsteemi lõhkumise mõttekuses ja ilmselt ka mõistma, et seda „pidu" peetakse meie laste arvelt. Opositsiooni kõrval on erinevad eksperdid, Eesti Pank ning rahvusvahelised organisatsioonid hoiatanud mitmete ohtude ja tagajärgede eest, mis teise pensionisamba vabatahtlikuks tegemisega kaasnevad. Veenvalt, selgelt ja ausalt on räägitud Eesti inimeste ebavõrdsest kohtlemisest, põhiseaduse rikkumisest ja ka sellest, et kardetavasti lööb arvestatav hulk inimesi lähiaastatel oma pensionisäästud laiaks ja on vanaduses tühjade pihkudega. Loodetavasti ei ole kõik need sisulised argumendid kõlanud päris kurtidele kõrvadele.

Vähem ülbed kui Helme