Kuuleme üleskutseid kaitsta tõu-puhast Eesti kultuuri võõraste mõjude eest, sulgeda piirid ning hoiduda kokkupuudetest teiste kultuuride ning uute ideedega. Üks teeb ettepaneku keelustada seadusega rõivaesemed, mis ei ole omased meie kultuuriruumile. Teine peab valeks, et teisest rahvusest inimest tunnustatakse Eesti kirjanikuna. Kolmas vajab eksperdi abi, et hinnata, kas Eestis sündinud ja eesti emakeelega noormees on ikka eestlane või mitte.

See on tee, millel liikudes Eesti kultuuri elujõud väheneb iga sammuga. Suletus ja püüd ehitada Eesti kultuuri ümber müüri, kaitsmaks teda kokkupuudete ja mõjutuste eest maailmaga, on tupik. Kõik suletud kultuurid on hääbunud.

Kultuuri elujõulise tagab pidev kontakt ja intensiivne dialoog teiste kultuuridega. Eesmärgiks seatud rahvusvahelistumine ei ole oluline vaid ekspordi ja mainekujunduse seisukohast. Rahvusvahelistumine tagab ka kultuuri arengu ja säilimise. Selle mõistmiseks ei pea näiteid otsima kuskilt kaugelt.

Peame ju Eesti kultuuri lahutamatuks osaks laulupidusid, kuid selle võtsime üle saksa traditsioonist. Tutvustame uhkusega väliskülalistele Tallinna keskaegset vanalinna ja Tartu ülikooli ajaloolist arhitektuuriansamblit ning peatselt ka Eesti Rahva Muuseumi uut hoonet. Kõik need tulevad ju ühel või teisel moel kusagilt kaugemalt. Peame kultuurisemiootikale alusepanijat Juri Lotmanit "meie omaks", kuigi ta sündis Petrogradis, on juudi päritolu ja kirjutas kõik maailmamuutva teooria põhiteosed vene keeles.

Mis oleks Eesti kultuur ilma nende ja lõpmatult paljude väiksemate ja suuremate väliste mõjutusteta? See oleks arvatavasti unustatud ja surnud kultuur.

Loe lähemalt Indrek Saare ettekannet siit.