Indrek Tarand Foto: Rauno Volmar

Pole oluline, kas sellise otsuse tingis vanus, väsimus, tüdimus või mõni muu inimlik asjaolu. Oluline on signaal, mille tunnustatud poliitsaurus annab: kaks mandaati on omavahel ühildamatud!

Sellele signaalile tasuks erilist tähelepanu pöörata mitte vaid riigikogu liikmetel, kes higi ja vaevaga on endale kätte võidelnud „õiguse” kuuluda paralleelselt parlamenditööga ka kohalikesse volikogudesse. Saateks jutuvada, kuidas ikka nende kogemused ja riiklikud oskused kohaliku elu lausa lõkendama löövad kahel otsal. Nagu peerud „Kalevipojas”.

Hoopis olulisem on, et sellele signaalile pööraksid tähelepanu ka Eestist valitud Euroopa Parlamendi teised liikmed, kes on otsustanud sügisestel kohalikel valimistel kandideerida. Ning vabastagem kahtlustusest Tunne Kelam, kes on intervjuus ERR-ile juba ammu teada andnud, et europarlamendi liikmete kandideerimine on võlts, kuna takistab uute poliitikategijate pealevoolu ning on disproportsionaalne konkurentsi moonutamine. Mehine seisukoht olukorras, kus Kelami enda partei toetab tingimusteta kohaliku elu solkimist riigiparteilaste plejaadi abil. Seega võtame luubi alla hoopis 3 ülejäänud eestlast Euroopa Parlamendis, kes juhtumisi on kõik „liberaalid”.

Kaja Kallas ütles 3. märtsil, et kandideerib Tallinnas, kuna elab seal. On muidugi vaieldav, kas Brüsseli päevi tuleb tõesti vähem kui Tallinna omi, aga heakene küll. Postimees kirjutab, et Kaja kandideerib Kristen Michali toetuseks, mis on huvitav väide just seetõttu, et Kaja poliitiline tegevus on siiani olnud fokusseeritud millelegi, mille koondnimetuseks võiks olla eetika. Ja mis mitte kuidagiviisi ei assotsieeru Kristen Michaliga. Aga mitte selles pole probleem. Koer on maetud hoopis sinna, et kui Kaja osutub valituks, siis kahjuks ei luba Euroopa Parlamendi liikme valimise seadus §75 p. 8 temal valijate tahet täitma asuda. Ei Põhja-Tallinna ega ka mitte Lilleküla linnaosavanemana. See oleks võimalik vaid juhul, kui ta järgib Marju Lauristini eeskuju ja teeb koha Brüsselis vabaks Igor Gräzinile.

Urmas Paet on lausunud, et ta toetab „riigikogu liikmete kohalikesse volikogudesse kuulumist”, kuid Google'i otsingumootor annab selle kohta, mida ta eelseisvatel kohalikel valimistel teha kavatseb, väga vastukäivaid andmeid. Antud olukorras oleks kõige mõistlikum muidugi peeglist üle kontrollida, kui mitu istmikku ikka inimesel täpselt on, ja teha otsused sellele vastavalt. Aga sama oluline oleks esitada küsimus – miks Euroopa Parlamendi liikmeid võrreldes riigikogu liikmetega diskrimineeritakse? Kui härra Paet peaks näiteks Nõmmel valijate enamuse tahtel saama koha Tallinna volikogus, siis kahjuks valijate tahe ei saa realiseeruda. Kui Urmas Paet valituks osutumisel Euroopa Parlamendist lahkuks, kaotaksime siin andeka ja sagedase sõnavõtja ning pole aimugi, kes Reformierakonna „pikalt pingilt” siia õpipoisiks saabub. Kuna ta aga ei lahku, siis milleks üldse kandideerida?

Liberaalse trio kolmas liige Yana Toom on indikeerinud, et on valmis kandideerima nii Narva kui Tallinna volikokku. Mõlemal juhul on raudkindel tema mandaadi saamine. Kas kavatseb ka tema Euroopa Parlamendist lahkuda? Pole kuulda olnud, peale sedastuse, et „Narva linnapeaks hakkamine pole EP liikmele võrdne vahetus”. Tõsi on ju hoopis see, et ilma EP-st lahkumiseta pole ka mitte Sillamäe volikogus kohta sisse võtta võimalik. Niisugune on seadusandja tahe ja riigikohtu lahend. Toompea lossis tegutsevad parteilased võivad vohada ka kohalikes esinduskogudes, Altiero Spinelli hoones Brüsselis kodanikke esindavad inimesed on sellest õigusest ilma jäetud.

Kerkib küsimus – miks pole liberaalsed rahvaesindajad Brüsselis vaidlustanud seda seadust, mis ilmselgelt diskrimineerib Europarlamendi liikmeid võrreldes riigikogu liikmetega? Pikkadest parteipingil istutud aastatest võiks ju tuleneda, et ka meitel siin on tegelikult võimekust oma istmikku korraga mitmele toolile paigutada. Ning ei maksa arvata, et meie ei armasta munitsipaalpoliitikat, muidugi armastame. Majanduslikust aspektist vaadeldes on ju Tallinna volikogu liikmele makstav kompensatsioon väiksem (aga volikogu esimees saab 3286 eurot kuus, mis ju tegevusintensiivsusega võrreldes on palju üle makstud), kuid ei tohiks unustada just pühendumust kohalike asjade ajamisse. Nii et Kaja Kallase, Urmas Paeti ja Yana Toomi õiguste kaitseks on hädavajalik, et riigikogu kiireloomuliselt täiendaks kohalike valimiste seadust ja tagaks neile õiguse istuda mitmel toolil.

Võimalik on aga ka seletus, et nii Kaja, Urmas kui ka Yana saavad sisimas aru, et ainumõeldav poliitiline käitumine on tegelikult matkida Marju Lauristini poolt kehtestatud eeskuju. Ja nad peaksid nõudma „kahe istmiku seaduse“ muutmist. Muidugi mitte iseeneste, vaid kohaliku omavalitsuse ja demokraatia huvide kaitseks.