Indrek Tarand tegi seda jälle: 6000 euro eest sai 43369 häält ja koha europarlamendis Foto: Tiit Blaat

Kujutame ette, et eesti kodanikud koguneksid rahvakoosolekule pagulaste vastuvõtmist arutama. Esimesena astuks ette Kristiina Ojuland (Ateenas ta seda teha poleks saanud, seal naised kodanikuõigust ei omanud) ning kannaks kirglikult ette „valge rassi päästmise vajaduse“. Usun, et selle kõne montypythonlik grotesksus annaks ainet huumorikirjanikele pikaks ajaks, ent olen samuti kindel, et koosolekule kogunenud rahvahulgad tervitaksid seda tiraadi marulise aplausi ja braavohüüetega. Ei kujutagi ette, kes võiks vastukõne teistsuguse lähenemise kaitseks pidada. Sest valitsuses tundub hetkel olevat vaid kaks ministrit, kel rahvusvahelisest asjade seisust selgem arusaam on (siseminister Pevkur ja välisminister Kaljurand), kuid nemad on mõlemad rängalt piiratud koalitsioonileppest tuleneva universaalse imperatiiviga - valitsus peab koos püsima, maksku mis maksab! Sestap liiga kõlavat kõnet ei saa neilt oodata. Ahto Lobjakas? Liiga keerulised konstruktsioonid, liig kurvameelne jutt. Andrei Hvostov? Liig heitlik. Pealegi on ta spartalaste järeltulija...:) Koit Uus? Liig vaikne mees ja võrreldes vastaste eeskõnelejaga liig vähe tuntud. Sepo Seeman? Seekord ei suudaks kogenud koomik Valge Rassi vastu end kehtestada. Rein Raud? Vist on ta juba tüdinud ning pelgab Sokratese saatust:)...Tunne Kelam? Tema kalkuleerib veel oma igikestva poliitilise karjääri trepiastmeid nii ettevaatliku koreograafiaga, et ta lihtsalt ei julgeks. Me võime lõputult spekuleerida. Omalt poolt kinnitan vaid seda, et mina oleks valmis üritama. Ning kui mul on hea päev, siis hääletab just hiljuti Ojulandile aplodeeriniud rahvahulk lõpuks ikkagi minu poolt. Mitte suurelt ja paljuski mitte õnnetundest pakatades, vaid pragmaatilistel kaalutlustel, ellujäämise ja elukestvuse huvides.

Visakem pilk ka Novgorodi veetše variandile. Seal teadupärast kehtis veidi teine protseduur, kus arutletav küsimus pärines bojaaride valitud vürstilt ning rahvahulga meelsus defineeriti detsibellide alusel. Mis sest et toona neid mõõta ei osatud ja sageli teeb väiksem arv, kuid võimasama kõriga inimesi kõvemat kisa kui asi väärt on. Kujutagem ette, et Toomas Hendrik Ilves kannab ette kantiaanlikus vaimus, moraalseid imperatiive sisaldava kõne. Osutades, et Eesti ei saa maailmaprotsesse kuidagiviisi läbi lukuaugu turvaliselt piielda. Ta paneb ette slobodaadesse majutada Kuldhordi aladelt liikvele läinud 300 põgenikku. Vastukõne peab „suur senjöör ning suur prominent“ Mart Helme. Muide need nominatsioonid pärinevad tema enda suust, ilma naljata! Helme on retooriliselt tsipa sujuvam kui eelkõneleja, kuid tema argumentide paikapidamatus (näiteks, et Tveri pagulased vägistasid kloostris nunnasid) ja seosetus (et me peame enne tooma omad pagulased kodumaale tagasi) on ratsionaalselt mõtlevaile noogardlastele läbinähtavad. Kui hakkab kisamise aeg, teevad erapooletud kisamõõtjad otsuse, et ehkki Ilves pole „päris oma vürst“ on tema poolt kisanuid (eesti traditsioonis siis laule laulnuid) siiski rohkem. Napilt, aga siiski.

Hüpates nüüd kaugetest aegadest meie tänasele turuplatsile ehk sotsiaalmeediasse, siis pangem tähele, et seal ei kehti niigipalju mängureegleid ja demokraatlikke mõõtmisi kui oli Ateenas ja isegi Novgorodis. „Laikide“ arv ei tähenda mitte midagi ning „sheerimine“ kulgeb nii Facebooki kui Twitteri veresoontes mitte nagu päris vereringes, vaid umbes nagu latimeeria sees sügaval pimeduses. Samameelsed saavad lakkamatult kinnitust oma seisukohtadele. Õrnemahingelised (ükskõik kui kõvasõnalised nad ka varem polnud) solvuvad ja blokeerivad teisitimõtleja. Tegelikku dialoogi ei toimu, inimesed lihtsalt karjuvad turuplatsi erinevates otsades ja ei soovigi märgata teist ja kolmatsuguseid arvamisi. Nii tekkivad arvamused a la Jaak Urmet (ei taha olla enam eestlane, isegi põline mitte) või siis teiseltpoolt a la anonüümne „eesti mees“ (meid tullakse hävitama ja reeturid peavad vastutama). Need tsementeeruvad. Fraasid muutuvad vihasemaks ja aina vähem argumenteeritumaks... Õnneks on meil aga esindus-, mitte otsedemokraatia!
Seega sotsiaalmeedias sõnavabaduse kasutamine on täiesti ohutu ning pagulaste vastuvõtmise ettevalmistamise realistlike tegevusi see ei sega. Mistõttu oleks minu hinnangul ka valitsusel targem just ettevalmistustega tegeleda ja mitte panustada oma niigi nappe ressurrsse nn. vihakõne senisest suurema kriminaliseerimise suunas. Ma ei ütle, et ebaviisakas röökimine ja ähvardamine oleks päris pseudoprobleem, aga hetkel ei seisne oht riiklusele mitte sõnavabaduse väheharitud kasutajas. See seisneb teoreetilises võimaluses, et meie ei lahenda eesseisvat ülesannet korrektselt, unisoonis Euroopa tekkiva ühise migratsioonipoliitikaga.
Ning pole mõtet vaielda, kas Urmas Reitelmann peab (ka minu meelest magedavõitu) sissekannete eest töölt lahkuma. Seda otsustagu tema otsesed ülemused, kas mees ametikirjelduses ettenähtuga hakkama saab või mitte. Ka ei pea mitte igat südametäiega ja südaöötunnil kirjapandud kujukat ähvardust „ma löön su maha!“ tõelise ohuna võtma. Inimesed magavad välja, saavad targemaks ja on võimelised oma viga taipama ning veelgi enam – isegi öeldu eest vabandust paluma. Tean isiklikust kogemusest.

Nii et jahtugem põhjamaisel kombel maha! Arvutagem kui palju tegelikku vaimuenergiat ja tööaega läks kaotsi sotsiaalmeedias kraaklemisele, saagem aru selle fenomeni tühisusest! Aga kui sõltuvus on väga suur, ning kohati näib, et see Eestis nii ongi, siis enne saatmisklahvile laksamist kolm põhireeglit:
1. Loe kirjapandu läbi ja paranda kirjavead.
2. Loe kirjapandu läbi ja paranda loogikavead ning kohenda stiili.
3. Loe kirjapandu läbi ning veendu, et esitus on heatahtlikult humoorikas. Ükskõik millist teesi sa parasjagu arendada ei tahaks.
Sest vaid nii võid hommikul ärgates loota, et oled võitnud mõne uue sõbra ja andnud oma osa diskussiooni. Muidu tuleb leppida Juhan Viidingu ammuses luulereas kirjeldatuga:

...pärast, kainema peaga suur oli häbi sel Jüril.
Türi rahvas sai naerda, naeris ha ha ha ha.