Ilves kordas: "Sinna ei ole riigi raha investeeritud, kui ma enam ei ole president, siis võetakse need valveseadmed, ainukesed asjad, mis on riigi raha eest sinna paigutatud, tagasi."

Vaata ka: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/otse-presidendidebatt-indrek-tarandi-ja-toomas-hendrik-ilvese-vahel?id=56602734

Teine mälukild aastast 2011: Visiit sotsiaaldemokraatide fraktsiooni.

Umbes 45 minutit enne valimistoimingute algust Riigikogus astusin ootamatult endalegi sisse SDE fraktsiooniruumi Toompeal. Mikser oli laua otsas ja pidas kõnet. Ma segasin otsekohe vahele ja laususin midagi selles laadis: Ma annan teile võimaluse olla muutuste ja uuenduste poolel. Selleks tuleb hääletada minu kasuks, mitte Ilvese.

Sest kas tahaksite viie aasta pärast olla olukorras, kus teil- sotsiaaldemokraatidel- tuleb vastata ebameeldivale küsimusele: ”Miks toetasite korruptiivsete kalduvustega riigipea jätkamist olukorras, kus eksisteeris ka palju parem valik?”

Nii Mikko, Mikser kui ka Jaak Allik ei löönud silmi maha, vaid liikusid konsolideeritud kursil vastu tulevikule...

Need seigad meenusid mulle siis kui lugesin ehmatusega Toomas Hendrik Ilvese puhtsüdamlikku selgitust EAS-i 170 000eurose kingituse saamise kohta. Loomulikult ei teadnud meie elatanud president veel eelmise nädalani mitte sentigi sobingutest ja tehingutest ning otsustest EAS-i toetuse kohta oü Ermamaa kasuks.

Need räpased tehingud sõlmisid presidendi selja taga ja hästi alatul moel kaks ”salakavalat naesterahvast” - Maria Alajõe ning Evelin Ilves. Häbi neil olgu, sest nende mõtlematu ja iseenese-keskne tegevus on pannud löögi alla mitte ainult eelmise presidendi isikliku maine, vaid tegelikult kogu Eesti Vabariigi ausameelse toimetamise tervikuna.

Kuna Mariat (sündinud Vetemaa) tunnen ma lapsest saati ning Evelini (sündinud Int) ülikoolipäevilt, siis ma muidugi usun jäägitult Toomas Hendrik Ilvest ja Toomas Sildamit tema viimases pr-operatsioonis.

THI oli lihtsalt 24/7 hõivatud eesti muusika tutvustamisega rahvusvahelisel areenil ning Eesti IT-kuvandiga suurustlemisel, sestap ei teadnud ta otseloomulikult mitte midagi oma esivanematele ja vanalelledele kuuluvast talust ning seal toimuvast.

OÜ Ermamaaga seostati teda samuti tema seljataga ning vastu tahtmist, sest Ilves teadis juba aastal 2004, et temast suuremat turismiärimeest ei saa... On imetlusväärne, et TH Ilves suvatses EAS-ile tagasi maksta tervelt 10% saadud rahast, sest teglikult kuulub ka see raha temale. Kuna ta tõi Ärma tallu mitmeid välismaa külalisi, sealhulgas Poola presidendi. Loomulikult uskudes, et kulud tasub tema eksabikaasa Evelini osaühing. See, et tegelikult tasuti Ärmal toimunud võõrustamiste ja söötmiste/jootmiste kulud presidendi kantselei eelarvetest, ei saanud olla Ilvesele teada. Kuna neid mahhinatsioone varjasid riigipea ausate silmade eest ennekõike Rainer Saks, Siim Raie ja Toomas Sildam ning Kai Kaarelson.

Ükskord oleks Iivi-Anna Masso oma sõgeduses peaaegu info president Ilveseni viinud, kuid Olari Koppel ja Piret Pert said viimasel hetkel jala vahele. Kes minu vaateid ei jaga, sellele olgu toeks paar päeva tagasi ekspresidendi nõuniku Urve Eslase allkirja kandev selgitav memo ”kogu tõde Ärma talust”, mis suhtekorraldajatele ja ihuajakirjanikele juba kättesaadav on. On ajaloo ilu, et taluperemees Ilvese asju seletab taaskord naisterahvas...

Miks ma sellest üldse kirjutan?

Sest tunnen ära vana eesti sotsiaaldemokraadi, kes pooldab naiste õigusi ja tõmbluku meetodit. Äraseletatult tähendab see, et ”kui võimalik, lükka naine tanki!” Naiste armastus läikivate asjade ja riiklike rahavoogude vastu on palju suurem kui romantiliste ning idealistlikult intellektuaalsete muusikasõpradest meeste oma. Kas pole või?:)

Toomas Hendrik Ilvese tegevus nimega ”ärmatus” on niivõrd klassikaline pisisulitsemine, mis rahalises mõõtmes pole võrreldav ei praamihanke, Eesti Energia Utah`seikluse ega ka mitte VEB Fondiga. Kuid moraalne kahju, mida Eesti Vabariigi eksistentsile sellega tehtud on nii mõõtmatult suur.

Lisan vaid ajaskaala illustratsiooniks: ka Lennart Meri ja Arnold Rüütli presidendiaega saatsid teatavad sekeldused kinnisvaraga. Siiski võime me lausuda, et mõlemad olid läbi tulnud vene aja veest, vilest ja vasktorudest (tõsi, väga erinevate taktikatega) ning ehk oli paratamatu, et tolleaegse suhtelise vaesuse ja võimaluste puudumise kompenseerimiseks kasutasid nad paari protsendi ulatuses ka tsipake soveetlike meetmeid.

Samas Toomas Hendrik Ilves, kes kehastas justkui Lääne moraalse üleoleku ja transparentse võimuteostamise käilakuju, temast poleks seda - sukeldumist sügavale- sügavale kolhoosiesimeeste ja partorgide nomenklatuursete privileegide nautimisse - küll absoluutselt oodanud. Et see aga juhtus, siis andestust on raske anda isegi kui väga alandlikult palutaks.

Intellektuaalist Ilves kindlasti teab poola aforisti Lec`i lauset ”Ex oriente lux, ex occidente luxus.” Peale selle oleks tarvis teada ka Hando Runneli luuletust, millega kogu juhtunu kokku saab võtta.

Valgus tuleb idast,
sülg tuleb suust,
vihm sajab taevast,
õun sajab puust.
Söö seda õuna,
korda jälle siis:
Eeva, sinu orki
läkski paradiis.