Indrek Tarand Foto: Priit Simson

Igaüks, kes Yana Toomi väidetega nõustuda soovib võib endalt küsida – kas pangatoiminguid ei saa enam internetis teha? Kas ID kaardiga seotud E-riigi teenused toimivad? Kas ma saan Amazonist osta nii raamatu kui kummikud? Kas NASA saab endiselt andmeid satelliitidelt? Õigete vastuste andmise korral võib minu juttu edasi lugeda...

Toomi kirglik suhtumine internetivabadustesse on kahepalgeline, kui meenutada, et Vene Föderatsioon oma innuka tsenseerimiskirega blokkeris suure osa Amazoni ja Google pilvest, põhjustades suuri probleeme omaenda internetifirmadele või et selle aastaga on Venemaal kümnekordistunud erinevate anonümiseerimisteenuste ja VPN-teenuste ostmine. Kuigi anonümiseerimis- ja VPN-teenused on Venemaal nüüdseks illegaalsed. Esimees Xi Suur Hiina Tulemüür on veelgi probleemsem.

Toom kirjutab, et erinevalt temast ei saa keegi aru, mis asi see internet on. Kinnitan noorele kolleegile, et Tim Berners-Lee 1989 aastal leiutatud hüperlink elab absoluutselt täisverelist elu ja internetiga pole midagi juhtunud. Küll aga on juhtunud midagi interneti ühe tillukese sektsiooniga, mis ei puuduta ei ilmateadet, börsikursse ega lennuliiklust: sellega mis puudutab vaid meelelahutust ehk ajaviidet.

Ajaviiteühiskond iseenesest on pea sama tõsine probleem kui näiteks majanduslik migratsioon, ent jätkem see kõrvale. Lausugem vaid, et Euroopa Parlamendis eelmisel nädalal hääletatud A. Vossi raport ei tekitanud kopika võrra kahju internetile. Sest parlamendi enamus otsustas lihtsalt anda mandaadi triloogiks, millel teadagi kaubeldakse lõplikke sõnastusi kehtestatavasse direktiivi. Parlamendi vastupidine otsus oleks lükanud kogu protsessi surmaunne, sest teadupärast parteipoliitikud enne valimisi mitte millegi mõistlikuga ei tegele.

Toomi esitatud nn vastuseta küsimused on iseenesest õiged. Isegi Yuval Harari ei ole nendele täiuslikke vastuseid andnud oma dataismi puudutavates kirjutistes. Kuid kordan veelkord – internet on palju enamat kui Youtube või Facebook. Viimased on lihtsalt meelelahutuselt raha teenivad platformid, ei enamat. Pangem tähele, et näiteks teadmisi edendavale platformile Wikipedia tegi Euroopa Parlamendi hääletus vajaliku erandi.

Meelelahutustööstus muidugi pole kõige optimaalsemalt reguleeritud, sageli saavad autorid petta neid justkui esindavate juristide käest. Mis aga ei tähenda, et nendevaheliste suhete klaarimine oleks võimatu. Analoogiliselt ametiühingute ja ettevõtjate vahelisele dialoogile saaks selle korda ajada.

Toomi jutt, et „õiglane tasu” pole matemaatiliselt mõõdetav, pole õige. Sest turg paneb kõik paika, nagu teada. Ja pole midagi teha – Uudo Sepp jääbki eluaeg vähem teenima kui Paul McCartney. Mis sest, et viimast pole kunagi keegi Superstaari tiitliga pärjanud...

Lõpetuseks ka paar lauset hääletuse eelsest õhustikust, mida Yana Toom õigesti nimeta meediakorporatsioonide ja netigigantide võitlusväljakuks. Valitud rahvaesindajate mõjutamine endale soovitud suunas on igati legitiimne kodanikuõigus ning seda ka kasutati. Samas pean tunnistama, et ka parlamendisaadik on inimene, kellele pole võõrad ei emotsioonid ega tunded. Kui hommikul arvuti lahti teed ja näed seal tehisintellekti poolt genereeritud 900 sõimlevat rämpsmeili, siis see just tuju ei tõsta.

Nende meilide taustal jätab Uudo Sepp juba täitsa imelise mulje oma leebe probleemiesitusega. Ning nn Internetikogukonna arvamus, et nemad esindavad enamikku ühiskonda, pole põhjendatud. Seda me näeme valimistel, millesse noored enamasti miskipärast ei sekku. Parlamendi liige, teostades oma vaba mandaati, peab hääletustel käituma nõnda, et talle jääks südametunnistus enamvähem alles. Pole vahet – Toom hääletas vastu, mina poolt, Paet tegi mõlemat korraga. Ning meil kõigil oli õigus nii teha. Selles seisnebki parlamentaarse demokraatia sisu.

Parlamentaarset demokraatiat ei saa mõjutada sellises stiilis, nagu kirjutas mulle väidetav IT spetsialist ja Interetikogukonna liige Daniel Raissar Keilast: „Nii ennasttäis söönud ennast. Tahaks kohtuda teiega, võtaks koti mädanenud tomateid kaasa!” Vastasin, et võiksime kohtuda sobival ajal. Internetivabaduste „eestseisja” sõnumeeris - „Sa oled lihtsalt debiil ja kommar ja ansip!”

Palju õnne, Yana, sa seisad ilmselgelt haritud inimeste õiguste kaitsel.

Olen ja jätkan internetivabaduste eest seismist, kuid samas usun, et on võimalikud neid vabadusi mittevälistavad kompromissid mille abil on võimalik minimeerida autoriõiguste riivet. Ning veelkord – kui internet on surnud, siis kas ta Venemaal ja Hiinas elab ikka edasi?