Ingrid Veidenberg: Ühe vanema kapriis annetuse aadressil
Mind on alati hämmastanud inimesed, kes leiavad endale mingi võitluse, millel pole sügavamat ja laiemat mõtet, ent mille käigus leiavad nad oma elule justkui sisu. Intrigeerides, poksides ja nügides aetakse asja, mis tundub endale nii pagana oluline, kuid sellest hoolimata ollakse ühel päeval selili. Energia ja aeg on kulutatud ja rohkelt tolmu üles keeratud, aga mis on tulemus? Ainult endal silmad prügi täis.
Saan Viive Aasma võitlusest kesklinna koolide juures asuvate sihtasutuste vastu aru, et tema laps õppis Tallinna inglise kolledžis terve gümnaasiumiastme sisuliselt teiste lastevanemate toel, sest õppetoetuse maksmine kooli sihtasutusele tundus vanema jaoks häbiväärne ja ebaseaduslik pealekauba.
Jänest sõitnud lapsevanem
Kui laps sai kätte kõik kooli pakutud lisatunnid ja hüved ning selle eest tasusid kogukonna kokkuleppeid aktsepteerivad lapsevanemad, peaks viisakas inimene moraalinormide järgi ju pigem tänulik olema. Seda enam, et noor vilistlane kuulutab oma avatud Facebooki küljel rõõmsalt tähtsat elusündmust: sissesaamist lugupeetud ülikooli. Varjamata irooniaga küsin nüüd: huvitav, tänu mis koolile ja sihtasutuse panusele Viive Aasma laps sellise elusündmuse saavutas?
Aga Viive Aasma pole rahul ja hakkas annetuste vastu avalikult protestima siis, kui oma lapsel kool kenasti lõpetatud. Ehk on need tõesti südametunnistuse piinad, mis torgivad valusasti hinges? Küll aga ei piinanud need lapsevanemat sel kolmel aastal, mil laps koolis õppis. Pime viha ühe kesklinna kooli sihtasutuse aadressil tekitab ka küsimuse, kelle huve suhtekorraldusbüroo omanikuna töötav Aasma esindab. Kirjutab ta ju varjamata, et väikeste „annetustega” toetatud riigikool pakub kõlvatut ja ebaausat konkurentsi erasektorile.
Kas Aasma soov on keelata vabatahtlik vanematepoolne rahakogumine ja seekaudu lisaõppe võimaldamine riigikoolis, kuna selle tulemusel liiguks rohkem lapsi erakoolidesse (kus õppemaksud on juba hoopis teises kaalukategoorias)? Erakoole tekib Eestis praegu tõesti palju, nõnda nagu omal ajal eraülikoolegi. Mis viimati mainitutest saanud on, me täna ei räägi.
Minul isiklikult on Viive Aasmast kahju. Ta meenutab mulle tallinlast, kes sõitis Tartus bussis jänest ja vahele jäädes hakkas õigustama: Tallinnas on ju ühistransport tasuta, kust tema pidi teadma, et Tartus kehtib bussipilet. Sellekohast silti ei soovinud ta märgata ja üleüldse tuleks bussides piletiraha mitte küsida ja rumalad on need, kes maksavad. Sellise tegevuse tulemusel tuleks bussisõit üldse ära keelata.
Lapsevanemad asutasid Tallinna inglise kolledži juurde sihtasutuse pärast seda, kui oli selge, et riik ei suuda kohustusliku pearaha maksmise kõrval keele süvaõppe tunde toetada. Olen lapsevanemana olnud selle kooliga seotud 11 aastat ning mind on algusest peale informeeritud annetuse vajalikkusest ja sisust. Kui laps alustab kooliteed – olgu tegemist mis tahes õppeasutusega –, siis moodustavad lapsevanemad selle ümber kogukonna, kes annab oma panuse toetavale ja arendavale õpikeskkonnale. On palju koole, kus vanemad ei panusta sentigi, ja on neid, kus saadakse aru selle vajalikkusest. Igaühel on õigus valida, millist varianti ta eelistab. Aga missugune lapsevanem usaldab oma lapse pikkadeks päevadeks õppeasutusse, mille olulisi toimimisreegleid ta ei tea? Või väidab mitteteadvat, mis ei kõla just veenvalt.
Nudime kolledži keskmiseks?
Raha kogumise annetuslik vorm toetab ka nõrgemaid ja pakub võimaluse neile, kel on rohkem võimalusi soovi korral teistest enam kooli arengule kaasa aidata. Sihtasutusele laekunud summasid kasutatakse kogukonna valdava enamuse kokkuleppel, heakskiidul ja järelvalvel. Sihtasutuse esindaja sõnul on üle 90% kolledži lapsevanemaid leidnud igal aastal võimaluse kooli toetada ja selle aasta kevadel tehtud uuringus ütles suisa 93% vanemaid, et TIK annab nende lastele hea hariduse. Ühe vanema jonnakalt kapriisne mõte nudida aastaid häid õpitulemusi näidanud võimekas ja tugev kool tavapäraseks keskmiseks, kuna annetus olevat talle solvav, ei kannata kahjuks kriitikat.
Selle pika aja jooksul, mis olen kooliga seotud olnud, ei ole ma kuulnud ühestki juhtumist, kus kedagi oleks pandud häbiposti või kiusatud annetuse maksmata jätmise pärast. Nõndasamuti pole kedagi seda tehes eelistatud. On iga pere prioriteetide küsimus, kas vanemate vabatahtlikult ellu kutsutud ettevõtmise iga kuu mõnekümne euroga toetamist peetakse auasjaks, teades, et seda raha kasutab sihtasutus paljudel headel eesmärkidel (peale süvaõppe tundide finantseerimise maksab ka tulemustasusid õpetajatele, aitab lisaõppematerjalide soetamisel, tasub kooli psühholoogile, pakub stipendiume parimatele õppijatele ja loenguid lapsevanematele), või lubab pere endale sama raha eest hoopis midagi ilusat. Valikute küsimus.
Kaebus nr 533
Pressinõukogu otsus 13.11.2014
Eesti Päevaleht rikkus head ajakirjandustava
Pressinõukogu arutas Viive Aasma kaebust Eesti Päevalehes 8. oktoobril 2014 ilmunud arvamusloo „Ühe vanema kapriis annetuse aadressil“ peale ja otsustas, et leht rikkus head ajakirjandustava.
Arvamuslugu on vastus samal leheküljel olevale Viive Aasma arvamusloole. Mõlemas loos on juttu linnakoolide juurde loodud sihtasutuste poolt lapsevanemate käest küsitavatest vabatahtlikest annetustest.
Viive Aasma kaebas Pressinõukogule, et artiklist kaks kolmandikku ja ka pealkiri on suunatud tema halvustamisele. Kaebaja ei ole rahul, et talle ei antud võimalust end sellise solvamise eest kaitsta. Kaebaja lisas, et ta ei ole avaliku elu tegelane ja ei ole rikkunud ühtegi seadust. Kaebaja märgib, et tema jaoks oli üllatus, et tema loo kõrval ilmus Eesti Päevalehe ajakirjaniku arvamuslugu, mis ründas tema isikut. Viive Aasma leiab, et ajakirjanik rikkus tema eraelu puutumatust tuues mängu tema lapse, kes ei ole asjasse puutuv isik. Samuti ei ole kaebaja rahul, et ajakirjanik toob artiklis välja tema töökoha.
Eesti Päevaleht vastas Pressinõukogule, et ajakirjaniku artikli näol oli tegemist Viive Aasma arvamuslugu tasakaalustava teistsuguse arvamusega. Leht märkis, et tegemist on arvamuskülje rubriigiga „Poolt ja vastu“. Leht lisas, et kogu teemapüstitus sai alguse kaebaja lapse koolist ja seega ei saa väita, et laps ei ole asjassepuutuv isik. Lapse nime ja ülikooli, kuhu ta õppima suundus, artiklis ei avaldatud.
Pressinõukogu otsustas, et Eesti Päevaleht rikkus ajakirjanduseetika koodeksi punkti 4.2., mis näeb ette, et konflikti sisaldava materjali puhul peab ajakirjanik ära kuulama kõik osapooled. Pressinõukogu hinnangul on mõlemad pooled formaalselt küll sõna saanud, kuid kui Viive Aasma esitas väljaandele oma avamusloo paludes see avaldada, ei teadnud ta millal ja kus (nn rubriik „Poolt ja vastu“) see ilmub. Lisaks käsitleb Viive Aasma lugu süsteemi ja selle kitsaskohti, ajakirjaniku lugu keskendub peaasjalikult kaebaja ja tema seisukohtade isiklikule ründamisele.
Samuti rikkus leht koodeksi punkti 3.5., mis näeb ette, et toimetus kontrollib, eelkõige kriitilise materjali korral, info tõesust ja allikate usaldusväärsust. Ajakirjaniku arvamusloos süüdistatakse kaebajat, et tema lapse eest õppemaksu ei tasutud, kuid ühtegi tõendit leht selle kohta ei loos ega ka vastuses Pressinõukogule ei esita.
Pressinõukogu
