Botaanikute elu on talvel laboriseinte ja paberivirnade vahel üksluine. Nüüd, esimeste roheliste liblede tärkamise ajal muutuvad nad rahutuks: võtavad kaasa labida, käärid, fotoaparaadi ja muu uurimiseks vajaliku riistvara ning sukelduvad metsikusse loodusesse. Tartu ülikooli ökofüsioloogia professor Kalevi Kull hakkab siis käima Laelatu bioloogiajaamas puisniidul ja teeb seal tükke, mis kõrvaltvaatajaile kummalised näivad: pildistab rohtu, kitkub taimi, kaevab - ühesõnaga: rohib heinamaad!

"Ma uurin taimede kooslusi," seletab teadlane oma tegevust, mis temale töise rutiinina tundub. "See tähendab, et tuleb vaadata, mis juhtub teiste taimedega, kui mõne taimeliigi esindajate arvu muuta," kirjeldab ta teadustöö väli-osa.

Kevadel on lisaks töökohale veel kaevamist ka talumaadel Karula Rahvuspargis. Kartuli paneb pere maha vanal heal meetodil - hobusega.

Imed looduses - mis on teadlaste jaoks kõige suuremaks mõistatuseks?

Ime on miski, millest ei saada aru. Arusaamine ise on muidugi esimene suur ime. Eluslooduse kohanemine ja evolutsioon on olnud bioloogias üks keskseid küsimuste tekitajaid ja need küsimused ei saa veel niipea otsa. Suureks küsimuseks (ja imeks) on see, miks lihtsad organismid oma evolutsioonis järjest elusamaks (tavapäraselt öeldakse küll selle kohta keerukamaks) saavad.

Inimene näiteks on tegelikult bakter. Temas on baktereid rohkem kui muid rakke. Kui Homo sapiens panna keskkonda, kus toit ja ümbrus on nii steriilsed, et baktereid väljaspoolt organismi ei satu, siis hakkavad tal tekkima tervisehäired. Seedimine ütleb kõigepealt üles. Nii võib näiteks kosmonautidega juhtuda.

Kuidas tekkis elu?

Igal hommikul ärgates paneme tähele, kuidas ilmub teadvus. Samal ajal on teadvuse teke teaduse jaoks seni raskem pähkel kui elu tekkimine. Pikka aega peeti elu looduslikku ilmumist äärmiselt vähetõenäoseks sündmuseks, nüüd on see juba küllalt usutav.

Katseklaasis õnnestub praegu luua vaid elu tekkimise üksikuid etappe. See pole niisama lihtne, sest kõik need protsessid võtavad kohutavalt palju aega. Arvutil modelleerides muutub aga pilt elu tekkimisest selgemaks. Esimesed elusorganismid tekkisid lihtsamatest orgaanilistest ühenditest. Kust aga need ühendid tekkisid, see on juba omaette küsimus. (Mõtleb pikalt, enne kui ütleb keerulise kokkuvõtva võõrsõna.) Autokatalüütilised protsessid. Need seletavad elu tekkimist teaduslikust seisukohast.

Mida arvata teistest, mittebioloogilistest seisukohtadest: äkki toodi elu Maa peale hoopis kosmosest? Või tekitas elu Looja, nagu räägitakse Piiblis?

Tegelikult võib leida sobiva lahenduse mõlemale poolele. Miks mitte - kui kasutada mõningaid mõisteid, on elu jumalik tekkimine ja iseeneslik (keemiline) tekkimine üks ja sama asi. (Ebakindlalt.) Aga usust ma ei tahaks rohkem täpsemalt rääkida. Mulle on see natuke tume ala.

Maaväline päritolu on mõnede bioloogide arvates ka üsna tõenäoline. (Uudishimulikult.) Kui toodi mujalt - kuidas see elu siis seal mujal tekkis, tahaks teada.

Või levis siia mingi kosmiline pisik, mis kandis elu?

üldreeglina ei pea elusorganismid kosmoses rändamisele vastu. Kuid tont seda teab. Elu võib teiseneda väga erinevateks vormideks, mängumaa on lai.

Miks valisite just bioloogia, mitte mõne muu teadusharu?

Ma olen uskunud, et bioloogia on keskne teadus, milles kõik teised teadused kokku saavad.

Minu peamine huvi on teoreetiline bioloogia. Peale elusüsteemide keeleliste külgede ehk biosemiootika on mind alati huvitanud taimed. ühelt poolt see, kuidas taimne organism talitleb kui tervik, ning teisalt - kuidas on võimalik paljude taimeliikide rahulik kooselu liigirikaste kooslustena. Inimühiskonnas on vastupidi - erinevad rahvused ei saa ju üksteisega hästi läbi ja teistest erinevaid ei sallita.

Kuidas on bioloogilised organismid omavahel seotud? Mismoodi nad sidet peavad?

Nii rakkude kui organismide vahel toimib infovahetus - need on nagu keeled või vähemalt midagi selletaolist. Nende tähenduse mõistmiseks pelgast molekulide uurimisest ei piisa. Selles, kuidas näiteks sääseparves infot vahetatakse, on veel palju mõistatuslikku. Kuid inimese enda orienteerumine igapäevases elus on ju veel segasem. Inimese sisse saame vaadata ja asi on peaaegu selge, looma sisse vaatamine võtab teaduse arengu seisukohalt rohkem aega. üht-teist on siiski avastatud, näiteks tehnilisi lahendusi: lindudel on ultraviolettnägemine, mida kasutatakse sidepidamisel.

Kellena teadlane end tunneb? Kasutu või kasulikuna?

Teadlane on ravija. Mitte ainult haiguste, vaid üldse igasuguste ühiskonna hädade ravija. Teadlasi vajataksegi sellepärast, et inimkonna hädasid leevendada. Bioloog ravib neist paljudest hädadest, mis elusüsteemidega seoses olemas on.

(Pahuralt.) Me ei ole sellised, kes tahavad riigi rahadega oma uudishimu rahuldada.

Millist ühiskonna häda teie ravite?

Et ma uurin erinevate taimeliikide kooseksisteerimist, siis oleks ühiskonna probleem, mida see uurimus mõista aitaks, erinevate eluvormide kooseksisteerimise võimalikkuse tõestamine. Miks ei võiks erinevad rahvad, erinevad inimesed samamoodi sõbralikult koos eksisteerida, nagu taimedki? Eestis on muuseas säilinud väga liigirohked taimekooslused, mida mujal Euroopas, kus kultuurmaastik on peale tunginud, enam pole.

Teie kooslus teiste elusorganismidega (koduloomad, potililled)?

(Tõsiselt.) Mina koduloomi ei pea. Ja ei soovita teistelegi, kui ei suudeta neile tagada täisväärtuslikku elukeskkonda. Muidu tekitaksime neile igasuguseid hädasid. Kassid ja koerad on ehk ainukesed, kes suudaksid sellega toime tulla, nemad on piisavalt kodustatud. Ma eelistan loomulikku loodust, mingeid lõunamaa taimi või võõraid kultuure ma koju või linnaparki ei veaks.

Kui palju urbaniseerunud kodanikud üldse loodusest teavad?

Masendavalt vähe. Kui talunaine teadis kunagi 150 taimeliiki, siis linnainimene teab kohalikest taimedest mõnikümmend. Ameeriklastega on asi veel hullem: tavaline jänki tunneb näiteks tuhandet kaubamärki ja kümmet kohalikku taimeliiki. Eesti liigub praegu samas suunas. Kui looduse kaitsmisest rääkida, siis ei saa olla kellegi sõber teda tundmata.

Mida arvate sensitiividest, nõidadest, imeravijatest?

Neid on igasuguseid. Mul on nende seas ka paar head sõpra. Vaielnud ma nendega eriti pole, sest nad saavad oma ravivõtetega hakkama ja ei saa samas ise ka aru, kuidas see õnnestub. See on ime. Minu arust kasutavad nad mingeid loomulikke organismi kui tervikut mõjutavaid võtteid, klassikalise meditsiini ravimid aga mõjutavad konkreetseid keemilisi protsesse.

KAIDO EINAMA