Kaisa Üprus Foto: erakogu

Viimasel ajal levib meie pisikeses ühiskonnas kahetsusväärselt palju hirmu. Hirmu tundmatu ees. Meie maa ajaloolist tausta arvestades on see mõistetav. Ent hirm näitab, et ühiskonnana ei ole me sugugi terveks saanud.

Kas otsustame saada terveks ja selle poole samme astuda? Iseenesest see ei tule. Selleks et midagi saaks muutuda, ei piisa lihtsalt soovimisest. Pealegi pole praegune olukord, kus pagulasi ümber asustatakse ja paigutatakse, meie ajaloo seniste sündmustega võrreldavgi.

Rahuldatakse viiendik varjupaigataotlusi. Pärast seda saavad need inimesed elada Eestis nagu teisedki.
Kõigepealt tavaränne – see on ränne, mis toimub igal aastal, kuid nende inimeste saabumist ei ole võimalik ette näha. Nad saabuvad kas üksi või väikeste gruppidena (nt perekond). Praegu paigutatakse varjupaigataotlejad elama Vao majutuskeskusse ning riik tegeleb nende abivajaduse väljaselgitamise ja otsustamisega. Rahuldatakse umbes 20% varjupaigataotlusi. Inimesed, kellele elamisluba antakse, saavad edaspidi elada oma elu ehk üürida korteri ja teha kõike nagu iga teine kodanik.

Teine suund on praegu palju kõneainet pakkuv ümberpaigutamise skeem. Olukord on tekkinud seetõttu, et mõnda Euroopa riiki on saabunud sõna otseses mõttes ülipalju põgenevaid inimesi, kelle kodumaal on elu muutunud võimatuks või isegi eluohtlikuks. Skeem võimaldab aidata näiteks Kreekat ja Itaaliat ning ka põgenikke. Muide – nendesamade välismaal tehtavate toimingute puhul on loomulikult väga suur rõhk sellel, et inimene oleks sõjapõgenik, mitte nn majanduspagulane. Samuti on mõistagi määrav tähtsus sellel, et ta ei oleks avalikule korrale kuidagi ohtlik.

Otsust langetades arvestatakse veel üht äärmiselt olulist nüanssi: inimene peab ka ise soovima Eestisse elama asuda. See tähendab, et vägisi ei veeta siia kedagi. Ja lõpliku otsuse teeb Eesti.

Kerge saak kurjategijatele

Kuna haavatavad ja traumeeritud inimesed on kurjategijatele kerge saak, sest meeleheide on halb kaaslane, ei ole võimatu, et Eestisse saabub näiteks ka hulk pagulasi, kes ei ole enam suutnud olla teadmatuses kuskil laagris.

Oluline on, et inimene ise peab tahtma Eestisse elama asuda. Vägisi ei veeta siia kedagi.
Selge see, et põgenike olukorda ja hulka arvestades proovib õnne ka hulganisti nn mugavama elu otsijaid, kuid nende inimeste taotlused elimineeritakse menetluse käigus. Pole vahet, kus need toimingud tehakse. Kui elamisloa kehtivusaeg saab läbi, siis tuleb seda pikendada. Kui selleks ajaks on ohtlik olukord inimese kodumaal vaibunud, kaob ka elamisloa pikendamise vajadus. Samuti ei võimalda Eesti seadused Eestis elamisloa saanud isikul kutsuda endale järele onusid, tädisid ja vanaonutütremehepojanaisetütart. Eesti seaduste järgi saab selline võimalus tekkida ainult laste ja vanemate puhul.

Osa rahast omavalitsustele

Kui Eestisse ümberpaigutatud inimesed vajavad algul abi, siis saavad nad seda samamoodi nagu eestlasedki. Teisisõnu tähendab see toimetulekutoetust ja ka riiklikult makstavat lastetoetust. Muud teenused kaetakse sellest rahast, mis pagulastega kaasa tuleb, või juba aastaid eri fondide kaudu toimunud rahastusest. Osa raha antakse kohaliku omavalitsuse käsutusse, kuhu pagulane või pagulased elama asuvad. Kohalik omavalitsus saab seda oma äranägemise järgi kasutada, et integratsioon läheks paremini. Korterid leitakse üüriturult. Siis ei teki olukorda, kus juba aastaid sotsiaaleluruumi järjekorras olnud inimene peab veelgi kauem ootama. Pagulane õpib eesti keelt, käib töötukassa koolitustel ja teeb töö leidmiseks kõike muud, mida eestlanegi. Arvestades, et kümne aasta pärast on Eestis puudu 50 000 paari töökäsi, on selline panus ausalt öeldes tänuväärt.

Me ei kaota kübetki, kui oleme külalislahked ja abivalmis. Me oleme eestlased ja jääme selleks – vaadake meie ajalugu. Selleks et olla inimene, ei ole vaja olla ekspert.