Foto: Johanna-Aurelia Rosin

Inimõiguste normid on relvastatud jõu kasutamise keelu ja rahu säilitamise kohustuse kõrval rahvusvahelise õiguse tuumiknormid. Just inimõigused annavad üksikisikule õigusliku jõu riigi vastu, muutes üksikisiku rahvusvahelise õiguse subjektiks, mitte objektiks. Just inimõiguste organisatsioonid ja konventsioonid nõuavad riikidelt seda, et riik oleks inimeste, mitte inimesed riigi jaoks.

Inimõigused ja inimväärikus ei sõltu sellistest siltidest nagu konservatiivsus või liberaalsus: konservatiiv austab teiste inimeste inimväärikust ja õigusi samamoodi nagu liberaal, liberaal hoolib oma riigist ja selle käekäigust samamoodi konservatiiv. Mõlemal juhul on soov üks: elada tugevas väärtuspõhises ühiskonnas, mis suudab tagada oma inimeste heaolu.

Ja siin on meil Riigikogu parketil äkki üks partei, kes väidab, nagu oleks inimõigused mingi kitsa grupi erahuvi, „lumehelbekeste" või „liberastide" värk, tormates reaalselt aruteludesse, mis inimõiguste aluseid lõhuvad. Mulje püütakse jätta, et see erakond võitleb konservatiivsete väärtuste eest.

Vaatame ajalukku. Natsismi ja kommunismi üks ühisosa oli vastasseis lääne demokraatiale, mida mõlemad pidasid mandunud ja pehmeks süsteemiks, mis ei suuda peatada maailma allakäiku. Sõja ja majanduskriisi laineharjal lubasid mõlemad ideoloogiad koheseid muutusi. Oskuslikud propagandamasinad ja vastavalt kujundatud haridussüsteem maalisid vaenlasepildi inimestest, kellega seni kõrvuti elati ja igapäevaselt suheldi.

Kuidas me sinnani jõudsime?

Tagantjärele teame, et need „ainsad riigi päästjad" ei teeninud - retoorikale vaatamata - üldsuse, inimeste ja helge tuleviku, vaid üksnes oma võimu ja haiglaste ambitsioonide huve. Kuidas sellised režiimid tekkida said?

Isiklik kasu ja tunnustuse leidmine on üks asi. Nõukogude ja natsionaalsotsialistide võimu kinnistamises oli oluline osa haridussüsteemi ümberkujundamisel, teisitimõtlejate represseerimisel, haritlaste ja ühiskonna mõtleva osa allasurumisel või hävitamisel. Heaolu või mingi positsiooni saavutamiseks polnud tingimata vaja võimekust ega intelligentsust, otsustavaks sai eelkõige see, kui kuulekas oldi võimule. Nii tekkisid kummalegi süsteemile kaitsjad, kes olid selle säilimisest isiklikult huvitatud. „Odini sõdalased" on päris tore viis lihtsalt vägivalla ja karjumisega endale mingi ego ja kuuluvusgrupp luua, eksole...

Ja siis propaganda. Normaalsus kujuneb selliseks, et inimlikkus ei ole enam selle osa. Paljud natside toetajad arvasid end tegutsevat inimkonna huvides, ainult et arusaam inimkonna huvidest ja inimsusest oli väärastunud. Propaganda ja järkjärgulise ühiskondlike normide muutmise tulemusel kinnistus paljudes ettekujutus, et juudid ei olegi päriselt inimesed. Ehk vihakõne ja eraldamine oli alguses ja gaasikambriteni läks aega.

Lihtsad lahendused

Ja siis on loomulik soov lihtsate lahenduste järele. On üsna loomulik, et keerulistes sotsiaalmajanduslikes oludes otsitakse lihtsaid seletusi ja lahendusi, sest inimene soovib lootust ja lubadust paremale tulevikule. Teist süüdistada on alati lihtsam kui ühiskonnana või üksikisikuna peeglisse vaadata ja oma senist käitumist muuta.

Kuuluvusvajaduse ja massipsühhoosi efekti kaasmõjul on vähemalt osaliselt seletatav, miks julmus ja rumalus nii mitmel korral inimlikkuse ja kaine mõistuse üle võidu on saavutanud. Paradoksaalsel kombel on tavainimene taolise režiimi suurim ohver ja samas selle tekke ja olemasolu suurim mõjutaja.

Selline režiim ei esinda ei konservatiivsust ega liberaalsust, see esindab oma võimuambitsioone ja küünilisust. Milles siis EKRE puhul asi ja millest kogu poleemika? Ilmselt see, et nimetus „konservatiivne" ei muuda tegelikkust - radikaalset ja ekstreemset retoorikat ja tegusid. Konservatiivne tähendab alalhoidlik. Radikaalne ja populistlik lahmimine lõhub, mitte ei hoia midagi alal. Valetamine ja manipuleerimine võtab inimestelt otsustusõiguse, sest valede, manipuleeritud info ja loosungite põhjal ei saa adekvaatseid otsuseid teha.

Asi on inimlikkuses

Räägime siis asjadest õigete nimedega. Asi pole liberaalsuses ja konservatiivsuses, need kaks mahuvad kenasti ühte paati üksteist tasakaalustama. Asi on inimlikkuses, vastutustundes, aususes ja selles, kui palju on reaalselt ruumi inimvaenuliku retoorika ja reaalsete tegude vahel. Kui palju siis on?

Inimeste verbaalsed ja füüsilised ründamised tänaval (ja isegi Riigikogu ees ja isegi meid kaitsma tulnud USA sõdurite puhul ja isegi Hiiumaal sündinud tumedanahalise noormehe puhul), loendamatud räiged ähvardused internetis, sh (sic!) laste suunal, Odini sõdalased ja kriminaalid erakonna ridades näitavad, et ega palju ei ole seda ruumi... Ja nüüd otsustab härra peaminister, et selle partei võiks ju koalitsioonilaua taha võtta küll. See on see, milles on asi. See on see, millele valge süda ei ütleb.

Inimõigused on oma juriidilisele manifestatsioonile vaatamata eelkõige ikkagi elatud reaalsus südames ja mõistuses, mitte teoreetiline teadmine. Valetamine, hirmutamine, rassism, viha õhutamine lihtsalt sellega kuidagi kokku ei käi. Ja sellepärast ei ole see, mida EKRE esindab ja teeb, okei. Ei ole okei teistel erakondadel seda lubada lihtsalt mingi võimumängu pärast. Ei ole okei, et peaministri moraalne punane joon on peaministri soe tool. Valge süda sümboliseeribki minu jaoks sellist moraalset kompassi.

Helge tulevik" ei ole argument

Ma tahaks, et Eesti oleks endiselt vaimult piisavalt suur, et teadvustada oma väiksust. Et mõista, et vägivald ja kurjus eksisteerib inimloomuses ega ole seotud rahvuse või kultuuriga. Et me näeks, et teatud inimgrupi demoniseerimine on täpselt sama ohtlik, jabur ja väiklane, olenemata sellest, kas seda teeb islamiäärmuslane või end patriootlikuks nimetav poliitiline jõud, kas see toimus 1930ndate Saksamaal või toimub 2019. aasta Euroopas. Et me ei lubaks „helge tuleviku" nimel rünnata inimõigusi ja demokraatiat - seda, mis teeb Eestist vaba Eesti ja võimaldab säilitada meie keelt ja kultuuri. Inimloomus kui selline ei ole ajas muutunud ega muutugi. Tume pool jääb, vägivald ja kurjus jääb. Aga meie võimuses on mitte lasta sellel Baudelaire'i „kurjuse lillede" kombel hiilivalt ja heade kavatsuste varjus võimust võtta.

Indiviididena oleme kõik vastutavad, et valele ja vägivallale toetuvad režiimid enam võimule ei pääseks. Kirjad peaministrile ja valged südamed on püüd seda vastutust võtta. Toetagem siis seda, olenemata sellest, kas oled liberaal või konservatiiv või mitte kumbagi. Esmalt oleme inimesed. Me kõik. Ja meil on veel meie kõigi Eesti. Hoiame seda!