Inna Jürjo: Mustpeade maja ja laskmata karu
Omandivaidluses on avalikkuse jaoks eelkõige oluline, et säiliks Mustpeade maja endine funktsioon ning oleks tagatud tema jäämine kultuuriobjektiks ja ajaloomälestiseks. See on väga selge ja kindel põhimõte, millele toetuda ja milles ei saa teha järeleandmisi.
Keeruliseks läheb asi siis, kui püüda võtta seisukohta, kes oleks sellele unikaalsele hoonele, ajaloo- ja kultuurimälestisele heaperemehelikum omanik. Kas maja osaline (juhul kui see ikka on osaline) Mustpeade vennaskonnale tagastamine võiks tuua ettenägematult halbu tagajärgi hoonele, selle praegustele kasutajatele?
Paraku ei ole vennad suutnud avalikkuse hirme ja kahtlusi hajutada. Oma konkreetsematest plaanidest maja omanikena, maja tulevikust ei ole nad tahtnud eriti rääkida. Laskmata karu naha jagamise jutu taha pugemine ei tee ka asja sugugi paremaks ega mõistetavamaks. Muidugi võib ju olla, et vennaskond on aastaid kestnud omandivaidlusest lihtsalt väsinud ega jaksa enam ennast kuuldavaks teha. Ei ole ka üheselt arusaadav, millel põhineb linna sügav umbusk vennaskonna valmisolekusse hoone (kaas)omanikuna avalikkuse huve arvestada ja sõlmitavatest lepingutest kinni pidada.
Päris üllatav on seejuures, kui vähe teatakse sellest organisatsioonist – ajaloolisest Mustpeade vennaskonnast, tema osast Eesti kultuuriloos, Tallinna ajaloos. Heal juhul teatakse, et keskajal ühendas see vallalisi kaubaselle. Teadmatust kompenseerib kuhjaga elav fantaasia, nii et Mustpeade vennaskonnast on saanud lausa vabamüürlastega võrreldav salaorganisatsioon jms.
Tuletõrjujad ja metseenid
Tõepoolest, keskajal koondas vennaskond noori rüütliideaalidest innustunud vallalisi kaupmehi, kes õppisid võitluskunsti ja pidasid turniire, millest kõnelevad maja fassaadi kaunistavad kivireljeefid. Mustpeade vennaskonna liige oli omal ajal ka Ivo Schenkenberg, vapper Liivimaa Hannibal.
Mõistagi ei saanud vennaskonna nägu sajandite jooksul samaks jääda, organisatsioon muutus, käis ajaga kaasas. Juba keskajal tegid kutsealased korporatsioonid vajaduse korral liikmeskonnale mööndusi, nii ka mustpead. On teada, et aastail 1576–1600 astus vennaskonda koguni 95 aadlikku. 17. sajandil võeti Mustpeade vennaskonda literaate ja isegi maalikunstnikke. Mustpeade vennaskonna 1973. aasta põhikiri ütleb, et vanematekogu ¾ häälteenamusega langetatud otsuse põhjal võib üksikjuhtudel liikmeks võtta ka mittekaupmehi ja üle 45-aastaseid kandidaate.
Kultuurielu soosimine ja Tallinna linna heaolu toetamine oli ühingu tegevuses kogu aeg tähtsal kohal. Näiteks moodustas Mustpeade vennaskond 1788. aastal oma tuletõrjekomando, enne Esimest maailmasõda oli nende kolonn Tallinna vabatahtliku tuletõrjeühingu suurim.
1939/40. aasta ümberasumise ajal lahkus enamik vennaskonna liikmeid Eestist. 1945. aastal taastasid vennad Saksamaal omavahelise suhtlemise ja 1961. aastal registreeriti ühing Hamburgi ametikohtus kui „Tallinnast pärit Mustpeade vennaskond”, registreerimise ajal kuulusid vennaskonda kõik juba Tallinnas vastu võetud vennad.
Ajaloolise Mustpeade vennaskonna omandatud, kogutud ja hoitud kultuurivara moodustab olulise osa tänapäeva Eesti kultuuripärandist. Niguliste kiriku peaaltari on kunagi tellinud just mustpead ja Suurgild, mustpeade altar on samas kirikus asuv Maarja altar. Eesti kunstimuuseumis säilitatakse vennaskonna hõbedakogu. Tallinna linnamuuseumis on mustpeade haruldane maali- ja esemekogu. Sellesse kogusse kuulub ka epitaaf, mille Lambert Glandorf on maalinud 1560. aastal tallinlaste ja Vene vägede vahelises lahingus langenud mustpeade mälestuseks. Sellel maalil on muu hulgas kujutatud vanimat Tallinna siluetti.
Oma koht majas
Selles poleks midagi halba ega loomuvastast, kui Mustpeade vennaskonnal oleks oma ajaloolises hoones kõrvuti kõigi teiste praeguste kasutajatega ka koht. Vastupidi, Mustpeade majale annaks juba üle 600 aasta tegutsenud ühingu oma ajaloolisse keskkonda naasmine ainult väärtust juurde. Tõsi, selleks ei pea tingimata olema hoone (kaas)omanik. Mõelda võiks ju sellestki, et kui vennad on end taas Tallinnas sisse seadnud, vahest kaaluksid nad võimalust tuua oma unikaalne ajalooline arhiiv, kus leidub materjali organisatsiooni sajanditepikkuse ajaloo kohta, Hamburgi riigiarhiivist üle Tallinn linnaarhiivi. Eriti arvestades asjaolu, et osa nende arhiivi on linnaarhiivis hoiul juba varasemast ajast.
Kahetsusväärne, et ühe väärtusliku arhitektuurimälestise ümber on kujunenud olukord, kus ei taheta leida võimalusi kokkulepeteks, mis arvestaksid kõigi osapoolte, sealhulgas avalikkuse õigustatud huvisid. Kahetsusväärne, et kultuurivara on muudetud poliitiliste mängude objektiks.
