ning kui Maret selle lahti teeb ja pulga vahele paneb, tunneb Indrek tuttavat lõhna - sedasama, mida hoovas kääksuva kaanega kirstust juba aastakümneid tagasi.

Ja Maret ütleb, et see on tema ema, Krõõda aegne lõhn. Ning pärast seda seisab Indrek tükk aega Vargamäe Krõõda riidekirstu kõrval ja mõtleb mälestustest ja mälestuste mälestustest.

Aprillis Draamateatris esietenduvas lavastuses “Tagasi Vargamäele” mängib Mäe Maretit Ita Ever. Ta on Maretit varemgi mänginud, samuti nagu tema ema Krõõta. Selles on midagi sümboolset. Ita Ever on ühekorraga endine ja praegune Vargamäe perenaine, mälestus ja mäletaja, eesti teatri minevik ja olevik. Ja meie, vaatajate osaks jääb olla siis Indrek, kes seisab selle salapärase kääksuva kaanega kirstu kõrval, mida perenaine Ita Ever ikka ja jälle võtab vaevaks meie ees paotada ja millest õhkab nii tuttavaid lõhnu. Neidsamu, mida me tundsime aastakümneid tagasi. Seal on üheskoos mälestuste mälestus ja õnneks ka lihtsalt mälestus, sest Ita Ever on seisnud laval juba pea viiskümmend aastat ja Eestis pole vist ainsatki inimest, kes poleks teda seal näinud ning oma isiklikku mällu talletanud. Ja loomulikult seisab ta seal tänagi – nagu kala vees (eriti “Kuningas Leari” lavastuses!).

Ita Everist ja tema juubelist kirjutades ning rääkides on tavaks kõneleda Everi iginoorusest, teha imestunud nägu – kas tõesti juba 70! Ei või olla! – või serveerida seda lausa naljana, sest Ita Ever on sündinud 1. aprillil ja küllap ta veab meid lihtsalt ninapidi, tegelikult pole ta ju hoopiski nii vana, vaid hoopis igihaljas (evergreen). See lakkamatu nooruse ja nooruslikkuse jutt on muidugi mingis mõttes tõsi, kuid mina tahaksin Ita Everit päev enne juubelit tänada hoopis millegi muu eest. Miks on Ever nii armastatud ja austatud? Sest noori on maailmas palju, aga kihvte mutte vähe. Ja Ita Ever on kuradi kihvt mutt. Sügav kummardus talle selle eest ja palju õnne!