Ivan Krastev: Venemaa revisionism: Putin kavatseb purustada Euroopa senise korra
Selles konfliktis seisavad vastamisi hiiglaslik tuumariik ja Prantsusmaa suurune riik, autokraatlik režiim ja revolutsiooniline valitsus. Venemaa interventsioon Ukrainas tõstatab küsimuse julgeolekugarantiide pidamise kohta, mida Lääs jagas Ukrainale, kui viimane loobus 1994. aastal tuumarelvast. See käib risti vastu paljude eurooplaste veendumusele, et tänapäeval on nende maailmajaos suur sõda sisuliselt võimatu. Praeguse konflikti tulemus võib olla Venemaa kolmanda impeeriumi teke või Ukraina nuririik keset Euroopat.
Venemaa agressiooni Ukrainas ei tohiks pidada oportunistlikuks võimunäitamiseks. Pigem on see püüd astuda poliitiliselt, kultuuriliselt ja sõjaliselt Lääne vastu. Venemaa kasutas sõjalist jõudu, sest soovis anda märku mängureeglite muutumisest, mitte aga seepärast, et poleks olnud teisi võimalusi. Õieti oli lausa rohkelt võimalusi avaldada Kiievile survet, sealhulgas Musta mere laevastikuga, mis paikneb Ukraina linnas Sevastopolis, gaasihindadega, nõudmisega, et Ukraina hakkaks tasuma oma võlga Venemaale, ning Ukraina-vastaste meeleolude üleskruvimisega Ukraina märkimisväärse suurusega venekeelse elanikkonna seas. Niigi on juba mõned Ameerika kõrgemad võimukandjad nentinud, et Ukraina kriisi ei saa lahendada ilma Venemaata ning Euroopa juhid on väljendanud rahulolematust uue (ja mitte kuigi hea) seaduse pärast, mille Ukraina üleminekuvalitsus võttis vastu kohe pärast võimulesaamist ja mis madaldas vene keele staatust. Teisisõnu – jõu kasutamine ei olnud hädavajalik.
See oli tegelikult isegi ohtlik. Ukraina on suur riik ja selle revolutsioonilisest vaimust haaratud rahvas on valmis isamaa eest võitlema. Moskva interventsioon tekitab Ukrainas tugevat Venemaa-vastast meelestatust ja võib tõugata riigi allesjäänud osa ELile ja NATOle lähemale. Samuti võib sõjaline interventsioon Ukrainas kaasa tuua tõelise humanitaarkriisi Venemaal endal. Vene allikate kohaselt on viimase kahe kuuga pagenud Venemaale ligemale 700 000 Ukraina elanikku Umbes 143 000 olevat palunud varjupaika. Sõda Ukrainas vähemalt kolmekordistaks nende arvu. Ühtlasi pole raske ennustada, et kui Moskva kasutab Ukrainas jõudu, süvendab see Venemaa poliitilist isolatsiooni. See on juba praegu toonud kaasa mõningaid majanduslikke ja poliitilisi sanktsioone, mis võivad Venemaa stagneeruva majanduse nokauti lüüa. Mõnel hinnangul ulatuksid sõja korral Ukrainaga Venemaa otsesed kulud üle kolme protsendi riigi SKTst (üle 60 miljardi dollari).
Ometi otsustas Putin kõigest hoolimata riskile välja minna. Üks põhjustest oli äng ja raev. Putin on kaks korda Ukrainas lüüa saanud: kõigepealt 2004. aastal oranži revolutsiooni ajal, mis tõi võimule Lääne-meelse koalitsiooni eesotsas Julia Tõmošenkoga, ja teist korda praeguste protestide käigus, millega kihutati ametist minema Venemaa-meelne president Viktor Janukovõtš. Moskva oli teinud panuse Janukovõtšile ja püüdis teda rakendada oma huvide teenistusse. Nii avaldati Janukovõtšile survet loobuda alla kirjutamast assotsieerumisleppele ELiga (sellest algasidki Ukraina protestid) ja lubati Ukrainale laenu ligikaudu 15 miljardit dollarit, millega riik muutus Venemaast sõltuvaks. Kuid tegelikult jäi hoopis Putin ise aina ebapopulaarsema Janukovõtši ja tema õnnetute käsilaste lõa otsa. Kui Janukovõtš võimu kaotas, oli Putin täiesti ootamatult ja äkitselt strateegilisest partnerist ilma.
Loe täispikka artiklit värskest Diplomaatiast!
Ivan Krastev on Sofia liberaalsete strateegiate keskuse esimees ja Viini inimteaduste instituudi koosseisuline teadur.
