.

Eriti kui omad poisid on kaotusseisus. Appi minna ei saa, karjud niisama hääle kähedaks ja hoiad kahe käega südamest kinni. Niisamuti on minul põrgus. Eesti elul hoian ma silma peal iga päev, aga kole on see, et aidata ei saa kuidagi! Ainult tänita siit kaugelt!

Nagu ma aru saan, on kodumaal olukord selline, et mõned erakonnad on hakanud regulaarselt tuppa sittuma. See on väga paha, kui erakonnal selline harjumus tekib! Meil oli isatalus kass, see ka alalõpmata tegi oma häda tuppa. Ikka salaja, nii et kohe näha ei olnud, täpselt nagu praegu Reformierakond. Kass käis nimelt isa höövelpingi taga, sittus seal salamahti ja siis tuli sellise kangesti pai näoga välja, et inimesed, vaadake, kui tore ma olen, andke mulle heeringat! Andsimegi, ilus kass oli ja kõigile kallis. Aga siis, hulk aega hiljem, hakkas isa tundma, et höövelpingi tagant tuleb kangesti paha haisu. Ja kui siis pink paigast lükati, siis oh sa taevas! Seal oli päris junnide mägi!

Eks siis muidugi hurjutati kassi ja anti paar sirakat vastu taguotsa. Kass näugus haledasti ning tahtis kõikidel varbaid lakkuda. Noh, anti andeks, öeldi ainult, et vaata, Miisu, et sa enam sedasi ei tee! Mine õue, kui häda peale tuleb! Kass paar päeva käiski kenasti lepikus, aga siis ühel päeval ma vaatan – tuleb aga jälle, kurivaim, höövelpingi tagant, vurrud kikkis! Ei saanudki va vöödiline enam sellest harjumusest lahti. Iga kord, kui vahele jäi, siis häbenes küll kangesti ja palus andeks, aga järgmisel päeval sittus jälle. Midagi polnud parata, isa tegi tast mütsi. Mida Reformierakonnaga teha, ei oskagi kohe öelda. Eks algul võib proovida lihtsalt peksa anda. Aga kui keretäis ei aita, siis on muidugi olukord kriitiline. Ega lõputult ei saa tõpra järel lapiga käia!
Teine asi, mille üle me siin põrgus oleme vaielnud, on muidugi sisseränne. Keda ikkagi Eestisse lubada ja keda mitte? Maavanem Lembitu ütles, et kõige hullemad on sakslased. „Omal ajal lasime neid lolli peaga Eestisse, ehkki kultuuriliselt olid nad meile ikka väga kauged,” rääkis ta. „Absoluutselt ei soovinud lõimuda! Me kutsusime küll, et tulge koos meiega Taara tammikusse, ohverdame murueidele jäneseid, piiname Saaremaalt toodud vange ja teeme muud nalja, aga sakslased ei tulnud, ehitasid endale mingid lossid ja kirikud ning sitsisid seal. Nendes uuselamurajoonides ei tahtnud ükski eestlane käia! Ja siis hakkasid nad veel kirjaoskust ja kristlikku moraali ka levitama! Siis me mõtlesime küll meestega, et aitab! Välja meie maalt! Kui on saks, kostab hele laks! Aga noh, hilja oli juba.”

„Sakslaste sisse laskmine oli tõesti viga,” nõustus Kreutzwald. „Minu naine oli sakslane ja väga kuri. Kujutage ette, mulle tuli küll Koidula, noor värske neitsi, ja mina tahtsin nii väga teda läbi vaadata – nagu arst! –, aga tige mampsel käskis Koidulal jalamaid riidesse panna ja kihutas uksest välja! Sakslastest on ainult tüli!”

„Ohoh, kas venelased paremad on?” sekkus Luts. „Minu abikaasa oli venelane ja tead, mis ta tegi? Sõber Juku Simm tõi mulle pudeli viina, aga Valentina valas selle kraanikaussi. On see kellegi ristiinimese temp? Venelasi poleks tohtinud Eestisse lasta, mitte mingi hinna eest!”
Nii kestis vaidlus hommikuni.