Mälestuslõke Kaalis Lennart Meri 89 sünniaastapäeva auks Foto: Irina Mägi

Mälestusväärne oli meie Saaremaa retk. Siis oli Lennart juba noor mees, aga Saaremaale polnud veel kunagi sattunud. Ega ta tegelikult väga ei tahtnudki sinna sõita, tema kibeles pigem Kihnu, kus elas keegi paar aastat vanem Virve. Aga mina ütlesin, et Saaremaad on samuti tarvis tundma õppida, tädirannas jõuab alati käia.

Siis me jõime ja Pööra Juss muudkui kõneles Kaali meteoriidist, mis oli tema sõnade järgi olnud potisinine ja teinud lennates sellist häält nagu tuletõrjeauto.

Külastasime siis peamisi vaatamisväärsusi, nagu Kuressaare loss ja Arnold Rüütli sünnikodu. Arnold ise oli selleks ajaks juba kuulus, tegeles aktiivselt vabadusvõitlusega ja oli astunud Kommunistliku Partei liikmeks. Imetlesime temast maha jäänud raskeid jalajälgi – üks rada viis koduuksest välikemmergusse ja teine rada väravast välja bussipeatusse.

Seejärel läksime külla minu vanale sõbrale Pööra Jussile, et Lennart saaks mekkida kuulsat saare koduõlut. See maitses talle päris hästi ja päevast sai märkamatult õhtu ja siis öö. Tähed ilmusid taevasse ja Pööra Juss ütles, et tema isa oli omal ajal näinud ühte vanameest, kes omakorda oli näinud, kuidas üks selline täht taevast alla kukkus ja lõi maa sisse sügava augu, millest sai Kaali järv.

Lennart läks seda juttu kuuldes väga põnevile ja tahtis, et Pööra Juss veel taevast alla langenud tähest räägiks. Pööra Juss ütles, et ta võib seda teha küll, ainult et selleks on tarvis midagi koduõllest kangemat, ja tõi välja pudeli puskarit, mida ta ise nimetas hõbevalgeks.

Siis me jõime seda ja Pööra Juss muudkui kõneles Kaali meteoriidist, mis oli tema sõnade järgi olnud potisinine ja teinud lennates sellist häält nagu tuletõrjeauto. Lennart kirjutas kõik üles ja küsis, kas vastab tõele, et üks vanakreeka reisimees nimega Pytheas on ka seda meteoriiti näinud. Pööra Juss vastas, et jah, see on tõsi ja et tema vanaema oli seda Pytheast oma silmaga näinud, kui ta veel väike tüdruk oli. Pytheas olevat suvitanud Mädasoo talus ja teinud Mädasoo teenijale Annile lapse, kelle järeltulija on praegune poemüüja.

Lennart ajas silmad pärani ja ütles, et ta ei suuda seda uskuda, aga Pööra Juss küsis pahaselt, kas Lennart tõesti arvab, et tema vanaema valetas, kui ometi poemüüjal on siiamaani alles Pythease labakindad, mis see Saaremaale maha unustas, enne kui Kreekasse tagasi sõitis. Lennart palus vabandust, nad leppisid ära ja jõid veel hõbevalget.

Lõpuks teatas Pööra Juss, et Saaremaa pole üldse Saaremaa, vaid Ultima Thule, ja tema ise pole ka Pööra Juss, vaid Saksa keiser Bonifatsius, ning kukkus pea ees sirelipõõsasse. Mina läksin samuti magama, aga Lennart sel ööl sõba silmale ei saanudki, vaid kahmas köögist supilusika, sõitis jalgrattaga Kaali järve äärde ja üritas sealt lusikaga meteoriiti välja õngitseda, aga see muidugi ei tulnud. Kui mina hommikul ärkasin, oli ta sootuks kadunud. Nagu ma hiljem kuulsin, oli Lennart võtnud rannast paadi ja sõitnud ikkagi Kihnu tolle Virve juurde ja sellest külaskäigust sündis hiljem laul „Mere pidu”.

Jah, on mida mäletada!