Ivan Orav: Meie jumalikud kannatused
Suuremat pidu kavas pole, aga sõbrad-tuttavad astuvad ikka ligi ja suruvad käe pihku. Juba nädal aega olen õnnitlusi vastu võtnud.
Teiste hulgas saabus ka markii de Sade. Olin tema tuleku üle kaunikesti üllatunud, sest erilised semud me pole. Markii haaras mu oma embusse ja suudles mõlemale põsele.
„Oh, mon cher, lubage end õnnitleda! Ja andke mulle vanale lollpeale andeks, et ma pole teid juba varem külastanud! Ma lihtsalt ei teadnud, kui kütkestava minevikuga rahvas on eestlased! Mon ami, kui palju te olete kannatanud! Kui palju teid on piinatud! Ah, kuidas teie rahva ränk saatus mind erutab!”
„See on tõsi, et me oleme palju kannatanud,” ütlesin mina. „Aga kustkohast, markii, te sellest nüüd järsku kuulsite?”
„Aga, mon cher, ma ju lugesin läbi Sofi Oksaneni raamatu! Milline õndsus! Teid küüditati? Ja veel loomavagunis? See on suurepärane!”
Puhkesin naerma.
„Oi, kulla markii, siis ei tea te ju veel pooli asjugi. Sofi on muidugi tubli tüdruk, aga tegelikult olid meie kannatused hoopis, hoopis suuremad!”
Markii ajas silmad punni ja hakkas üle kere värisema.
„Veel suuremad?” suutis ta vaid kähiseda. „Te tahate öelda, et teid piinati veel rohkem? Jumala nimel, rääkige mulle sellest lähemalt! Rääkige üksikasjalikult! Rääkige aeglaselt!”
Mul oli hea meel näha inimest, kes on eestlaste traagilisest minevikust sedavõrd kirglikult sisse võetud.
„Aga palun väga, kallis mees,” ütlesin ma. „Te rääkisite loomavagunist. Mis viga seal laiutada! Löö või tantsu! Inimesi viidi aga ära ka küülikupuuris, koguni akvaariumis. Tundsin isiklikult ühte meest, kelle kogu üheksaliikmeline perekond pluss voodihaige vanaema pidid ennast mahutama ühte üsna tillukesse akvaariumisse, mille senised asukad, kaks kuldkala, olid eelnevalt sauna taga inglise spioonidena maha lastud.”
„Ja nad ronisidki akvaariumisse?” hõõrus markii de Sade käsi.
„Mis parata, kui sul on vene sõduri tääk tagumikus,” ütlesin mina.
„Oo, mon ami,” oigas markii ja läks näost tulipunaseks. „Öelge seda veel – tääk tagumikus!”
„Tääk tagumikus,” kordasin ma. „Ronisid akvaariumisse ja võtsid veel Singeri õmblusmasinagi kaasa, sellest oli Siberis palju abi. Kui palju kommuniste leidis oma õiglase otsa selle teravaks ihutud nõela all! Muide – kui teid kannatused huvitavad, siis kahtlemata olid tiblade kannatused veelgi hullemad. Sest ärge arvake – eestlased ei alistunud võitluseta! Kujutage ette karu, kes neelab alla raevunud kobra. Mis hakkab pärast toimuma tema sisikonnaga?”
„Härra Orav, te ajate mu oma jutuga täiesti hulluks,” oigas markii laubalt higi pühkides.
„Jah, tibladel oli väga raske meid seedida!” kinnitasin mina. „Eestlased kurnasid nad täielikult välja. Vaadake kas või Putinit või Medvedevit – kui pisikest kasvu nad on! Aga laastatud maal pikemaid mehi lihtsalt ei kasvanud. Sinise pearätiku, musta kleidi ja valgete sukkadega haigeid vanaemasid kanti nagu võitluslippe mööda vene külasid, et pisikud leviksid, ja kust selline vanaema oli korra läbi läinud, seal köhimine ja tatistamine algas!”
„Väikesed kelmid!” õhkas markii ja silmitses mind lausa armunult. „Tõesti, ma tahaksin ka ise olla eestlane! Millised jumalikud piinad! Aga, mon cher, miks ometi mademoiselle Oksanen sellest kõigest ei kirjuta?”
„Vahest ei taha lugejat šokeerida.”
„Jah, kangem kraam pole igaühe jaoks,” nõustus markii, pilgutas mulle kavalalt silma ja niisutas roosa keeleotsaga oma lihavaid huuli.
