„Jõudu, proua!” hõikasin ma. „Kas püüate kala?”

„Ise sa, vanamees, oled kala!” vastas emand nipsakalt. „Mina sõuan Narva. Mulle saadeti Hiiumaale pudelipostiga kiri, et president on kinkinud mulle ordeni, tarvis ära tuua.”

„Aga miks just Narvast?” imestasin mina.

„Aga kust siis veel? Ega orden pole sibul, et peenral kasvab,” turtsatas naisterahvas. „See on tavaline asi, et aardeid ja varandusi käiakse võõralt maalt toomas. Ma tean seda hästi, minu suguseltsis on olnud palju mereröövleid.”

Mäo kandis kohtasin ma seevastu ühte eakat professorit, kes ratsutas eesli seljas.

„Kuhu tee viib, mu õpetatud sõber?” pärisin mina.

„Haapsallu, auväärt rauk,” vastas teadusemees. „Olen pälvinud riikliku teaduspreemia ja sõidan nüüd kodusest Emajõe Ateenast kuulsasse mudapealinna, et osaleda hiilgaval tseremoonial.”

„Päris pikk tee,” laususin ma tunnustavalt.

„Aga mis see inimese elugi muud on kui üks pidev teekond,” vastas professori-isand mõtlikult. „Õnneks on mul truu kaaslane, eesel nimega Pirogov, kelle seltskond mulle palju rõõmu ja ka mõtlemisainet pakub.”

Ning teadusemees ratsutas edasi, hoides vihmavarju pea kohal.

Tore oli näha, kuidas terve Eestimaa juubeli puhul kobrutab ja keeb! Tehakse võimlemisharjutusi, määritakse suuski. Selleks et elada aastapäeva hommikul Tallinnas kaasa paraadile ja jõuda õhtuks Tartusse presidendi vastuvõtule, peavad olema raudsed reielihased! Presidendist endast ma üldse ei räägigi, tema kavatseb juubelinädalal tervele riigile tiiru peale teha ja heita igal õhtul magama eri paigas. Täpselt nagu omal ajal Kalevipoeg, tema magamisasemeid on ka terve Eesti täis!

Ja siis on veel Lõuna-Eesti jõukad maaomanikud, kellel on lõpuks ometi läinud korda soetada Eestile päris oma koloonia, kust saab tuua odavat viina, kütust, saldejumsi ja valgeid orje. Vabariigi aastapäeva puhul veetakse seda kõike Lätist Eestisse tohututes kogustes. Küsisin ühelt kohalikult parunilt, kas värsket asumaad sedasi kurnates sealne viin viimaks otsa ei saa?

„Seda pole küll karta,” kinnitas too härra. „Läti maapõu on viina paksult täis ja lätlased müüvad seda meile klaashelmeste eest. See on tõeline paradiis, siruta ainult käsi ja kõik on sinu!”

Jah, Eestist on sajanda aasta juubeliks saanud tõeline suurriik, kes haldab omaenese koloniaalimpeeriumi!

Aga minul on nüüd aeg tagasi põrgusse kobida. Meil algab seal õhtuse tondijutu aeg. Teeme toa pimedaks ja siis Ants Lauter loeb meile hauataguse häälega ette Ahto Lobjakase artikleid sellest, kui kole on elu Eestis. Ausõna, päris õudne on kuulata! Pärast ei julge mõni mees isegi üksi vetsu minna.