Mina arvasin vahepeal, et maadlejate sugu on Eestis puhta välja surnud. Omal ajal, kui mina noor olin, elas neid ju kõikjal! Minu koolitee viis läbi metsa ja maadlejate nägemine oli kõige tavalisem asi. Nad olid suured ja rahulikud mehemürakad, viskasid metsalagendikel silda, tõstsid kive ja tegid teisi jõuharjutusi. Vahel juhtus ka, et nad omavahel käsitsi kokku läksid ja rüselesid siis ähkides keset pohlavarsi. Talurahvas armastas neid väga ja andestas ka mõne peenralt varastatud kõrvitsa. Ega maadlejad neid söögi jaoks võtnud! Neile meeldis lihtsalt kõrvitsaid oma tugevate kämmalde vahel sodiks pigistada ja sedasi oma rammu näidata. Sügisel kostis põldudelt iga natukese aja tagant lõhkevate kõrvitsate plahvatusi, see hääl segunes kurgede kluugutamisega ja tõi hinge nukruse.

Talvel koguti maadlejad võimlatesse ja talunikud viisid neile sinna värskeid tammepärgi.

Tiblade ajal aga hakkasid maadlejad Eestist kiiresti kaduma. Küllap oli siin peasüüdlane loodusreostus, maadlejad olid ju harjunud puhta ja tervisliku toiduga. Olen oma silmaga näinud, kuidas maadleja tõstab lehma kätele ja joob otse udarast piima! Aga kolhoosilauta maadlejat ei lastud. Nii nad nälga jäid. Igal juhul asetasin ma Palusalu ja Kotkase fotod kodus samale riiulile, kus ma hoidsin mammutihammast – kui näidised väljasurnud liikidest.

Ja siis teatas mulle Fred Jüssi, et tema on oma retkedel näinud ühte maadlejat ja võib teda mullegi näidata.

Mina olin muidugi väga põnevil. Rändasime mööda metsi kaks päeva, kuni viimaks jõudsime päris läbitungimatusse tihnikusse. Ja seal ta oligi – Heiki Nabi! Tollal muidugi alles päris pisike, aga kohe näha, et kange ja visa, täpipealt selline, kes suuremaks sirgudes olümpialt medaleid toob. Rüseles parajasti endast suurema puravikuga ja jäi peale!

Istusime Frediga põõsas ja püüdsime olla hästi tasa, et noort maadlejat mitte hirmutada. Süda oli rahul, teadsin nüüd, et eesti maadlus elab veel.

Silver Meikar

Mõnikümmend aastat tagasi sattusin ühele laste karnevalile. Kutsuti ning paluti ühtlasi, et ma annaksin auhinna parimale kostüümile. Eks seal oli neid tõesti igat sorti, lapsed olid palju vaeva näinud ja ennast üles löönud. Tüdrukud olid muidugi kõik printsessid ja haldjad, sätendavate kleitide ja läbipaistvate tiibadega. Poisid olid riietunud rüütliteks ja kuningapoegadeks, sekka terve kari Harry Pottereid, Ämblikmehi ja Batmane. Mina olin natuke pettunud, et puudusid rahvuslikud karakterid – oleks ju nii ilus, kui mõni laps riietuks president Pätsiks või Jaan Tõnissoniks, ning selle asemel, et mängida Supermani, oleks hoopis soomusrongi komandör Anton Irv. Ja tüdrukule ei oska ma paremat kostüümi ette kujutadagi kui Lydia Koidula oma. Huvitav, miks neid üheski karnevalipoes ei müüda?

Istusin seal ja vaatasin veidi nukralt, kuidas kogu see kirev kamp saalis ringi tantsis, kui korraga läks uks lahti ja sisse astus üks päris pisikene ja väga kõhn poiss. Seljas oli tal nähtavasti isa vana ülikond, mille varrukad ja püksisääred olid otstest üles kääritud. Käes hoidis poisike kulunud portfelli. Teised lapsed ei teinud teda algul märkamagi, kuni poiss asus neile kõigile midagi kõrva sosistama. Selle peale läksid kuningapojad ja Ämblikmehed kangesti tujust ära, paljud jooksid nuttes garderoobi ja üks musketär pissis ehmatusest põrandale.

Kutsusin poisikese enda juurde ja küsisin, keda ta enda arust kujutab.

„Mina olen Martin Roll filmist „Viini postmark”,” vastas poiss peenikese häälega. „Mina räägin ainult tõtt.”

Andsingi auhinna Silver Meikarile – sest tema see tõerääkija oli – ja aimasin kohe, et kord saadab see noormees korda suuri asju.

Aadu Kägu

Seenelkäigu” filmiga laiemat kuulsust kogunud poliitik Aadu Kägu tunnen mina muidugi juba ammu. Aadu oli nimelt esimene Eesti riigimees, kes õppis ära, kuidas enesele hädaolukorras valge kampsun selga kasvatada. Kus iganes ta ennast ära määris või mingi jamaga hakkama sai, nii ta paugupealt valgeks läks, nagu jänes talvel. Ja sellest oli kõvasti abi. Oma silmaga olen näinud, kuidas Aadu Kägu ükskord purjuspäi roolis olles politseile vahele jäi. Politseinik hakkas protokolli koostama, aga Aadul algas samal ajal nahavahetus. Otse ihu seest kasvas välja pehme valge pullover. Politseinik härdus silmapilkselt.

„Kui ilus ja valge te olete,” ütles ta õrnal häälel ja silitas Aadut. „Nagu Lumivalgeke. Sõitke edasi, mu kaunis ingel, valge kampsuniga inimesele ei tee ma kunagi kurja.”

Olen Aadu käest küsinud, kust säärane haruldane võime pärit on, ja Aadu rääkis, et tema mentor on üks isepuhastuv Pariisi peldik. Ammusel turismireisil, kui teised ekskursandid läksid Louvre’isse Mona Lisat vaatama, siirdus Aadu hoopis isepuhastuvasse peldikusse ja sõlmis targa riistapuuga sõprussidemed. Peldik õpetas talle enese puhtaks küürimise kunsti ja Aadu oli andekas õpilane. Eestlased on ju hariduse vallas ikka püüdlikud!

Nüüdseks on Aadu ise meister, paljud riigikogu liikmed ja ministrid on tema juures koolis käinud. Aadul on oma õpituba. Tänases Eesti poliitikas suudavad juba päris paljud enesele ohu korral valge kampsuni selga kasvatada. Kõik tänu Aadule! Selle vana ja targa Pariisi peldikuga aga pidi ta siiamaani kirjavahetuses olema, jõulude ajal vahetavad alati postkaarte.

Jaan Tätte

Tättet mäletan ma juba sellest ajast, kui ta veel pisike poiss oli. Mina käisin siis sageli Vilsandil, mul elasid seal head sõbrad Saare Juhan ja Väli Heino, nendega sai ikka pitsi tõstetud ja mehejuttu aetud. Elektrit tol ajal Vilsandil polnud, nii et kui õhtusel ajal tahtsid viina välja valada, siis oli sellega päris tegemist. Ei sobi ju kallist kraami üle ääre lasta! Aga õnneks käis Tätte-poiss sageli kah meie seltsis kõõlumas, ja temas oli juba siis mingi selline imelik helendus sees… Ta andis valgust nagu petrooleumilamp! Kui Tätte pundis oli, siis polnud viina valamisega mingit muret, ükski tilk ei läinud üle ääre! Muidugi, ta oli laps ja ega ta meiega öö läbi istuda ei viitsinud, jäi peale kella kaheksat uniseks. Aga siis panime poisi lihtsalt magama ja seal nurgas ta siis tasakesi hõõgus nagu kustuv kamin. Väga hubane tunne oli.

Aga oli veel üks kummaline asi. Istume meestega ja järsku – till, till, till! – nagu hakkaksid kuljused helisema! Selline tunne oli, et õues sõidab oma saaniga jõuluvana.

Mina ei saanud aru, mis hääl see on, aga Saare Juhan sosistas mulle kõrva sisse, et see helin tuleb väikese Jaani rinna seest.

„Tema on emapoolset liini pidi Vanemuise enda järeltulija,” seletas ta. „Kui laulma hakkab, siis tõstavad kalad pea veest välja ja mutid tulevad maapinnale kuulama. Isegi Vene piirivalvurid jooksevad padinal oma kordonist välja, istuvad mättale maha, panevad silmad kinni ja kõigutavad ennast laulu taktis.”

„Ükskord ma laulan Kaali järves,” ütles väike Jaan iseäralikult kumeda häälega. Meil kõigil jooksid sipelgad üle keha ja kuklakarvad tõusid turri, oli õudne ja pühalik tunne ühekorraga.

Kättemaksukontor

Kui ma surivoodil Vahur Kersnale intervjuud andsin, esitas ta mulle kaks küsimust: millist pinki ma endale tahan ja kes hakkab minu asemel kaitsma eesti rahvast? Mina vastasin, et ma üleüldse ei tahagi endale mingit pinki, aga eesti rahva pärast ma sugugi ei muretse, sest kui mind enam ei ole, jätkab mu tööd Kättemaksukontor.

Olen nende tegemistel ka siit teisest ilmast pilku peal hoidnud ja tunnen vaprate naiste üle suurt uhkust. Tean neid kõiki ju ammusest ajast, Frida oli mu kunagine pruut. Tollal oli ta muidugi päris nooruke gümnaasiumipiiga, mina aga töötasin juba sepana. Mäletan, et tagusin talle veel vanast pressrauast kõrvarõngad. Pärast läksime Piritale ujuma, Frida ei võtnud kõrvarõngaid kõrvast ära ja pidi peaaegu ära uppuma, suurivaevu tirisin ta kaldale. Siis, neiut elustades ja talle suust suhu hingamist tehes, puutusid esimest korda kokku ka meie huuled… Paari meist küll ei saanud, aga palju ilusaid mälestusi on jäänud…

Marion oli jällegi minu naabritüdruk, hästi terane plika! Juba lapsena oli ta ehtne detektiiv, alati kui mul prillid ära kadusid, kutsusin ma pisikese Marioni appi ja tema leidis need kohe üles. Ka tiblade jahil oli temast palju abi, need sindrid ju muudkui luurasid mu järele ja peitsid ennast küll räästa alla, küll kaminasse. Marion siis muudkui näitas: „Näed, onu Orav, siin on veel üks!” Ja mina siis muudkui äsasin sepahaamriga!

Noh ja Häidi… Mis me ikka keerutame, on aeg tõtt rääkida! Häidi on ju tegelikult minu lihane tütar. Jah, juhtus sedasi… Eit oli mul siis juba surnud, kõiksugused vanainimese hädad kimbutasid ja ühel päeval hakkas eesnääre jupsima… Nii ta läks… Sündis Häidike, minu rõõmuraas!

Selle tüdruku üle olen ma tõesti uhke. Nagu tulesäde! Täpselt minu suust kukkunud.

Tuuli Roosma

Küll mulle meeldib see, et jälle on Eestis au sees muistsed kombed. Mööda hakkavad saama need kurvad ajad, mil järati Saksa keeksisid ning dressipükste ja suusamütsi peal pidid tingimata ilutsema võõramaised kirjad. Muudkui „Karhu” ja „Adidas”… Nüüd küpsetavad perenaised jälle ise leiba ja lapsed käivad mulgimustriliste tennistega. Ja kui vahepeal kiputi ikka muudkui Ameerikasse ja Pariisi, siis Tuuli Roosma, tubli tüdruk, võttis kätte ja käis ära hoopis Siberis.

Mina olen alati öelnud, et õige eestlane peab osalema vähemalt korra laulupeol ja elama aastakese Siberis. Siber on ju läbi aegade olnud eestlaste jaoks kõige olulisem reisisiht! Stalini ajal ei leidunud naljalt eestlast, kes poleks sealt läbi käinud. Väga kurb, et see meie põlisala vahepeal teenimatult unarusse jäi!

Aga ma ei imesta, et just Tuuli oli see, kes jälle otsa lahti tegi. Tean teda juba päris pisikesest peast, käisin sageli nende peres jõuluvana tegemas ja Tuuli tundis juba tollal suurt huvi eestlaste rahvakommete vastu. Istus mu süles ja muudkui jutustas, kuidas tema suureks saades Siberisse sõidab. Ema-isa veel keelasid, et ära aja hullu, tüdruk, mis sul sinna Siberisse asja, sõida parem Itaaliasse, seal on ilus, aga mina kutsusin neid karmilt korrale. Laps räägib õigust! Eestlane peab Siberis ära käima, selline on juba kord meie rahva saatus, selle vastu ei kõlba sõdida! Ja loomulikult peab minema Siberisse koos terve perega, just nii nagu Tuuli tegi. See on ka juba vana traditsioon, Siberisse saadeti ikka kõik, kes kätte saadi, sülelapsed ja voodihaiged vanainimesed kaasa arvatud. Mitte nii nagu tänapäeval kuurortides käiakse, et laps jääb vanaema hoida! Ei, ikka kõik koos, ja pakkimiseks ei tohi kuluda üle viieteistkümne minuti!

Vanu kombeid, nagu mardisanditamine, vastlaliug ja Siberisse sõit, tuleb hoida!