Selle otsusega anti pagulaste Euroopa poole liikumisele uut hoogu. ÜRO andmetel ulatub põgenike arv kokku 59,5 miljoni inimeseni. Euroopa lähialal Türgis, Liibanonis ja Jordaanias paikneb üle 4 miljonit kodust lahkuma sunnitud süürlast ning sadu tuhandeid iraagi, afganistani, liibüa, kurdi, eritrea, somaali ja teiste rahvaste põgenikke. Oma otsusega tõestasid Euroopa liidrid veelkord, et euroopalikke väärtusi - inimõigusi ja solidaarsust kaitstes alahindavad nad kasvava migratsiooniga kaasnevaid suuri ohtusid Euroopa julgeolekule ja turvalisusele. Nad ei pööra piisavat tähelepanu migratsiooni põhjuste kõrvaldamisele, ei arvesta erinevate riikide kodanike hirmudega migrantide suhtes ning riikide reaalset võimet pagulaste vastuvõtmiseks ning isegi paljude põgenike eneste vastuseisu sellisele ümberpaigutamisele.

Ülemkogule eelnenud siseministrite nõukogu istungil hääletasid nelja riigi (Tsehhi, Slovakkia, Ungari ja Rumeenia) ministrid selle plaani vastu. Soome jäi erapooletuks. Slovakkia peaminister teatas peale hääletamist, et seni kuni tema on peaminister, seda otsust Slovakkias rakendama ei hakata, vaatamata sellele, et EL õiguse kohaselt pole ühelgi riigil õigus keelduda kvalifitseeritud hääletenamusega vastu võetud otsuse täitmisest. Tsehhi siseminister lubas uurida võimalusi kaevata otsus Euroopa Kohtusse. Selliselt sai lõhutud traditsiooniliselt ühtne Euroopa paguluspoliitika.

Saksamaa koopia

Junker- Merkeli poolt välja töötatud pagulaste jaotamise plaan - kvoodisüsteem - on Saksamaal juba pikki aastaid rakendatava pagulaste jaotamise süsteemi laiendatud koopia. Pagulased jaotatakse 16 liidumaa vahel, arvestades iga liidumaa majanduse tugevust, rahvaarvu ja territooriumi suurust. Saksamaa mudeli rakendamine pole aga kaugeltki rakendatav kõigis liikmesriikides, sest enamusel neist pole pagulaste vastuvõtmise kogemusi, vastavaid spetsialiste ja ametnikke, rääkimata tugevast politseist ja armeest. Junker ja tema bürokraatiaaparaat pole olnud võimeline välja töötama paindlikku, erinevate riikide jaoks põgenike ja teiste migrantide reaalse vastuvõtmise ja ühiskonda integreerimise võimekusega arvestavat poliitikat. Isegi vastava ala eksperdid ei suutnud hiljutisel Avatud Eesti Fondi pagulusteemalisel konverentsil vastata küsimustele põgenike vastuvõtmise ja ühiskonda integreerimise võimekuse ning nende tõstmise teede kohta erinevates riikides.

Mõned väga madala loomuliku iibega riigid, nagu Saksamaa, tõepoolest vajavad majanduse elavdamiseks nn."värsket verd" . Kuid teame, et kaugeltki mitte kõik veregrupid omavahel ei sobi. Väga erinevaid usu- ja (töö)kultuure kandvate inimeste sobitavuse saavutamine võib kesta aga põlvkondi.

EL Ülemkogus heaks kiidetud dokumendis sisaldusid vaid üksikud abinõud Euroopale üle jõu käiva migratsiooni põhjuste kõrvaldamiseks ning sinna suunduvate migratsioonivoogude aeglustamiseks. Näiteks eraldatakse üks miljard eurot täiendavalt ÜRO Kõrgele Pagulasvolinikule ja Maailma Toiduprogrammile ning lisaabi Türgile pagulaste vastuvõtmiseks. Paraku ka Eestis (Anne Sulling) pakutud Süüria konflikti lahendamise sõjalist sekkumist ei saa Euroopa endale mitmetel põhjustel lubada. Venemaa sõjaväe pommirünnakud Süürias toovad aga kaasa ilmselt uue migrantide voo Euroopasse. See paneb uuesti liikvele suure osa ligemale 8 miljonist sisepagulasest Süürias.

ÜRO Pagulusorganisatsioon prognoosib aastalõpuks Vahemere kaudu Euroopasse saabuvate põgenike arvuks juba ligemale miljon. Sellise olukorraga toimetulekuks ei piisa vaid EL ja teiste Euroopa riikide jõupingutustest. Euroopa ja Maailm vajavad uut ja efektiivset pagulaspoliitikat, mis tuleks välja töötada ja rakendada kõigi juhtivate arenenud riikide (G 20) Foorumi raames nagu seda tehti viimases globaalses majandus- ja panganduskriisis. Ainult Süüria probleemide lahendamiseks on vaja vähemalt USA, Prantsusmaa, Venemaa ja Saudi Araabia ning ÜRO ja EL koostööd tingimustes, kus Venemaa ja Saudi Araabia ei ole Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni liikemed ning pole senini panustanud võimetekohaselt paguluskriisi lahemisse.

Ülemäärast migratsiooni aitaks vähendada ka uute demokraatlike riikide tekkele kaasaaitamine, kohaliku majanduse ja rahvusvahelise kaubanduse arendamine, hariduse ja tervishoiu toetamine, usuliste ja kultuuriliste erinevuste ületamine Lääne ja Lähis-Ida tsivilisatsioonide vahel.

Kui Junkeri-Merkeli plaan vaatamata paljude EL liikmesriikide vastuseisule peaks aga mingi ime läbi realiseeruma, siis saab Euroopa Liit mõne aja pärast de facto üheks riigiks oma armee ja piirikontrolliga, ühtsete julgeoleku-, välis-, migratsiooni- ja paguluspoliitikatega. Paraku ei saa enamuse Euroopa rahvusriikide põhiseaduste kohaselt muuta neid riike liitriigi osariigiks. Sellise „hiiliva föderalismi" vastu peaksid seisma ka kõik Eesti parlamendierakonnad.