Ivar Soopan Foto: Priit Simson

Intervjueerisin hiljuti American Beauty Car Showl ühe uunikumi taastajat. Ta oli vana Cadillaci muutnud pärliks ja oli näha, et ta on asjatundja. Vanad Cadillacid on head, mugavad ja ilusad autod. On inimesi, kes ei istu kunagi muusse autosse kui vanasse Ameerika omasse, hoolimata sellest, et auto taastamine ja ülalpidamine on kallis. See on nende valik ja võimalus. 

Kahjuks kuuleb sellest seltskonnast halvustamist teistes riikides toodetud autode ja nende autode omanike suhtes. Kui sul pole ameeriklast, pole sa suurem asi inimene. Cadillaci taastaja küll seda jutuks ei võtnud, kuigi vihjas korduvalt, et tänapäevased autod on rämps, ent millegipärast pidi ta mitmel korral  ja rõhutatult mängima sõnaga „neeger", mainides, kui halvasti nad tööd teevad ja et Cadillac on „valge inimese" auto. 

Raske öelda, millest see tuleb, et rassile sildi külgepanemine on auasi, teiste valikute halvustamine pakub mõnu ja stereotüüpide loomist võetakse kui ainutõe kuulutamist. Maailm on täis teisi võimalusi, mitte ainult üheseid ja õigeid. Valikud ja arusaamad võivad olla vaieldavad, aga ei ole ette otsustatult õiged või valed. Neid ühe või teisena esitades näidatakse enda kitsarinnalisust.

Steven Seagali teema lõhestas Eesti ja näitas, et pole see nii vale midagi, kui mõne meie suhtes kriitilise riigi või rahvuse esindajad nimetavad meid „väikseks vastikuks natsiriigiks". 

Rõhk ei ole sõnal „nats", küll aga sallimatusel teiste valikute suhtes. Mitukümmend tuhat inimest on paljudel õhtutel üle kogu Eesti telerite ees ja vaatavad Steven Seagali ajuvabu löömafilme. Keegi neist pole palunud kommertskanalitel lõpetada filmide näitamine, sest Seagal soosib ja õigustab Putini poliitikat. Miks ta seda teeb, on tema asi, aga see pole põhjus pidada enda valikuid tema omadest paremaiks, sest meie ja tema vaatenurgad ja teadmised on erinevalt kujunenud. 

Kõigil on võimalik vajutada Seagali filmi ajal teise kanali nuppu. Kas keegi on tulnud selle peale, et nõuda kogu telekanali vaatamise üldrahvalikku boikottimist? Aga Augustibluusi puhul leidsid paljud, et boikottima peaks tervet ettevõtmist, mitte Seagali kontserti. 

Paneme telekanalid kinni, sest seal on meile sobimatuid saateid! Paneme Toyotade omanikele pasunasse, sest nad valisid Ameerika auto asemel Jaapani oma. Halvustame tervet rassi, kui selle esindajate seas on meile sobimatuid inimesi ja eeldame stereotüüpselt, et nad kõik on laisad ja ei oska tööd teha. Ja mis peamine - vihkame teiste ideid, mis meile ei sobi. Siis on hea ja rahulik omaette sisiseda: me oleme teistest paremad. 

See, mida arvas asjast Tõnis Mägi, ei oma laiemat tähtsust ning oli meediamull. Üllatavam oli välisministri avaldus. Ta on valitsuses, mille juht õigustas enda viibimist Sotši olümpial Putini seltskonnas sellega, et sport ja poliitika on kaks eri asja. Sport ja poliitika on eri asjad, aga muusika ja poliitika ei ole? 

Augustibluusi korraldajad kutsusid musitseerivat Seagalit, mitte Vene teles Putinit ülistanud Seagalit. Korraldajad said Seagali kunagistest lausetest teada alles pärast skandaali puhkemist, nagu paljud teisedki eestimaalased. Ei maksa arvata, et kõigil meil lähevad kõmulehtede pealkirjad otse ajju ja õpime need pähe. 

Nagu mainitud: inimeste otsused ja asjadest arusaamine kujuneb nende teadmistest, vaate- ja kuuldeulatuses olevast infoväljast. Me ei saa panna venelastele kui rahvusele miinusmärki külge, kuna nad ei saa meist aru. Ei saagi, sest neil ei ole seda teavet, mis on meil.

Me ei saa Seagalit tõemeeli tema vaadete pärast hukka mõista, sest ilmselgelt on ta propaganda ohver. Nagu enamik Venemaast, aga ometi ootame pikisilmi Eestisse Vene turiste ja muretseme, kui neid vähemaks jääb. Suur osa neist õigustab Krimmi hõivamist ja varasemat Gruusia ründamist. Peaks justkui boikottima? Äkki ei laseks neid ka Haapsallu Augustibluusi või Tallinnasse laulupidu kuulama? 

Teemegi koonduslaagrid iseendile ehk "õigetele" inimestele. "Valed" inimesed jätame värava taha. Kas me mitte ise ennast sel moel muust ja vabast maailmast eralda? 

Pole vaja kanaleid sulgeda, festivale boikottida, rahvusi ja automarke vihata, vaid tuleb mõista, miks teised mõistavad asju teistmoodi kui meie.