Üks, mida me teame, on see, et pärast 15. oktoobri kohalikke valimisi jääb Eestisse praeguse 213 linna ja valla asemele vähemalt kolm korda vähem omavalitsusi, kes kõik on loodetavasti tugevad, targalt juhitud ja inimestele paremat teenust pakkuvad valla- või linnavalitsused ning volikogud. Siin tagasikäiku ei ole.

Ei tea, mis juhtuma hakkab

Samas ei tea me veel täpselt, mis ikkagi juhtub järgmise aasta esimesel tööpäeval, teisipäeval, 2. jaanuaril, kui kõik 15 maavalitsust on lõplikult likvideeritud. Olukorrad on maakonniti erinevad – on kohti, kus tekib kogu maakonda hõlmav omavalitsus ja paiku, kus juba praegu arutatakse märksa suuremate maakondade piire ületavate koostöövõrgustike loomise üle. Oponendid küsivadki – kes kaitseb siis maakonna omavalitsuste ühishuve suhtlemises riigiga? Selles üldises küsimuses on sees mitu peotäit väiksemaid.

Mitmete maavalitsuste töötajad, kellega viimastel kuudel kohtusin, tõesti hoiatavad, et pärast uute omavalitsuste loomist oktoobrikuiste valimiste järel, kui värskelt valitud võimuesindajad peavad loetud nädalate jooksul tööle hakkama, võib Eestimaale saabuda suur segaduste aeg.

Riigikogu soovib jaanipäevaks vastu võtta maavalitsuste kaotamise seaduse. Nende ülesanded jagatakse uue aasta algusest omavalitsuste, omavalitsusliitude, maakonnakeskuste ja ministeeriumide vahel. Tehtud on arukas eeltöö ja ükski valdkond ei peaks jääma külma kätte. Muidugi, nagu suurte reformidega ikka, on siingi küsimusi, mis võivad „istuda“ kahe tooli vahele ja mida tuleb jooksvalt lahendada.

Kõik osapooled on ohukohana nimetanud aega – seda on muutuste ettevalmistamiseks vähe. Üldiselt peaks kõik siiski laabuma, aga seal, kus sellega toime ei tulda – näiteks 1. jaanuariks pole uus kohalik omavalitsus alustanud peab valitsusel olema plaan B.

Tänastes maavalitsustes töötab ligi 500 inimest. Maavalitsuste kaotamisega väheneb töökohtade arv ligi 200 inimese võrra, enamuses haldamise ja juhtimisega seotud kohad. Küll aga oleme oma parlamendikomisjonis rõhutanud valitsusele, et tänased maavalitsuste erialaspetsialistid saaksid tööd jätkata, sest näiteks haridustalituse juhatajal muutub ainult ülemus – edaspidi pole tema juhiks enam maavanem, vaid haridus- ja teadusministeeriumi osakonnajuhataja.

Omavalitsusliitudele mõjuvõim

Praegused omavalitsusjuhid kinnitavad optimistlikult, et muretsemiseks pole põhjust, sest uute suuremate valdade-linnade ja nende moodustatud katusorganisatsioonid saavad keskvõimule väärilisteks ja võimekateks partneriteks.

Julgustan siin lootma veel sündimata, kuid usutavasti tugevatele omavalitsusliitudele. Uusi omavalitsusi tuleb usaldada. Mitu vallajuhti on juba nimetanud solvavaks ideepoega, et loome kunstliku vahetasandi keskvõimu ja omavalitsuste keskele, mis hakkaks valdadele-linnadele ütlema, kuidas elada. Koomiline oleks see Saaremaal, kus praegused omavalitsused ühinevad üheks vallaks. Mujal Eestis saavad omavalitsused riigiga omavalitsusliitude kaudu rääkida.

Just neile, omavalitsusliitudele, tulebki üle anda uued ülesanded ning tegelik mõjuvõim ja otsustusõigus. Muidugi peavad nad saama ka raha, ilma milleta ei ole võimalik teha regionaalseid planeeringuid, korraldada ühistransporti ja ohjata kriise, näiteks tegutseda loodusstiihiate korral.

Olen juba ette seda meelt, et omavalitsusliidud kujunevad riigile tugevateks ja nõudlikeks partneriteks. Kui keegi arvab, et on kaalumise koht, kas teha valdadele-linnadele omavalitsusliitudesse kuulumine kohustuslikuks või jätta see vabatahtlikuks, siis minu arvates siin valikut ei ole. Nagu ka selles, et omavalitsusliidud tekivad piirkondliku identiteedi ja omavalitsuste loogilise koostöö, mitte maakondade piiride järgi.

Tallinn ja Tartu ei vaja sellist lähenemist nagu ülejäänud Eesti

Ja nüüd siis omavalitsuste rahastamise tulevikupilk. Omavalitsuste lisaülesanded tuleb rahastada, teisalt tuleb üle vaadata nende toetussüsteem. Järgmisel kolmel aastal peaksid omavalitsused saama täiendavalt – ainuüksi tulumaksu taastamiseks ja tasandusfondi suurendamiseks – 140 miljonit eurot. Sotside selge arvamuse järgi tuleb lisaraha eraldamisel omavalitsustele arvestada regionaalset koefitsienti, et tasandada ääremaastumist: mida rohkem Eesti serva poole, seda suurem koefitsient. Ei Tallinn koos ümbruskonna valdadega ega ka Tartu vaja samasugust lähenemist nagu ülejäänud Eesti.

Ütlen ausalt: olnuks haldusreformi mudel ainult minu otsustada, oleks majadel maavalitsuse silt lahti kruvitud ja vallavalitsuse silt asemele pandud. Et üks maakond ongi üks omavalitsus, mõned suuremad linnad lisaks.

Ent sellised mõtted on vähemuses, vähemalt esialgu. Kuigi ma ei kahtle, et praegu toimub haldusreformi esimene etapp, mille järellainetus veel tuleb – külad liiguvad ühest omavalitsusest teise, seniste ebaühtlaste omavalitsuste asemele luuakse ka maakonnaülesed omavalitsused. Aga need on tulevikuplaanid.

Praegu on mulle üheks julgustuseks Rapla maavalitsuse tippametniku sõnad meie kohtumisel maavanema kabinetis: „Ärge jumala pärast nüüd kuhugile poolele teele pidama jääge või midagi tagasi keerake.“

Ei keera. Seekord ei külmu riigireformi pronkskõrsik enam kanarbikupuhmasse valmikuna talvituma.