haldusreform, kaart Foto: Sven Arbet

Eestis ei sea haldusreformi vajalikkust keegi kahtluse alla, kuid kõigepealt tuleb reformi eesmärk ja olemus selgeks teha. Haldusreformi ei saa vaadata lahus regionaalpoliitikast, mida meil Eestis kahjuks pole. Regionaalpoliitika probleemiks pole liiga väiksed omavalitsused, vaid nende erinev suurus. Omavalitsus ei saa olla tulus, vaid peab olema tõhus. Tuleb läbi viia analüüs, millistes piirkondades haldusüksusi suurendada, et saavutada tõhusus, eriti kus rahvastik jääb hõredamaks. Tõmbekeskustes, kuhu rahvas aga koguneb tuleb eelnevalt uurida, kuidas seal valitseda. Tagada tuleks demokraatia toimimine, omavalitsust tuleks vaadata kui terviklikku sotsiaalset mehhanismi, kus toimivad usaldussuhted.  Haldusreformi puhul tuleb arvestada asustustihedust ja asustuse eripära. Valdade vabatahtlikul administratiivsel ühinemisel tekib sünergia, sest vabatahtlikkuse alusel sujub koostöö, samas tekivad erineva teovõimega omavalitsused, mis arenevad eri suundades, jättes valgete laikudena alles valdasid, kellega ei taheta ühineda.

Kuidas ühineda?

Kuidas ikkagi läbi viia reformi, kui vallad vabatahtlikult ühineda ei taha ja nagu rahvatarkus ütleb „vägisi armsaks ei saa!" Halduskorraldust on vaja muuta, kuid konkreetset tegevuskava pole ükski ekspert ega valitsusliige suutnud esitada. On vaid joonistatud kaarte ja pakutud  arvusid. Kas kohaliku omavalitsuse arvu vähendamisega saab kokku hoida kulutusi, julgen väita - ei saa, kuid paraneb avaliku teenuse kättesaadavus.  Kvaliteetse teenuse eest tuleb maksta, sest üldvalitsemiskulud ühe elaniku kohta kasvavad, samas kui väiksem vald on oma töökorralduses paindlikum, protsessid on isereguleeruvad, sest kogukond läbi kohaliku demokraatia kontrollib volikogu tööd - tegevus on läbipaistvam. Suuremas omavalitsuses seevastu on teenuse parem kvaliteet seetõttu, et tänu suuremale tulubaasile saab igale erialale palgata pädeva spetsialisti. Samas tuleb puudusena märkida, et kaob oma kodukoha identiteet, kui ühinetakse tõmbekeskuste järgi. 

Omavalitsuse töötajad pelgavad, et kaotavad ühinedes töö ning see muudab selle vabatahtlikkuse pigem vastupunnimiseks. Jääb vaese sugulase fenomen, kus kaob  ühinemise sünergia. Euroopa kogemus näitab, et moodsa kogukonna optimaalne suurus oleks 30-50 000 elanikku. Sellest väiksem jääb nõrgaks ja suuremama puhul rahvas võõrdub võimust. On selge, et rohkem inimesi tähendaks läbi maksude ka omavalitsusele suuremat tulubaasi. Samas pole  mõtet meelitada noori peresid maale kolima, kui seal pole elementaarseid  teenuseid ning loodetavaid lapsi on vaja keskustesse lasteaeda ja kooli vedada ning vanemad käivad heal juhul keskuses, tõenäoliselt linnades ning uuemal ajal  hoopis välismaal tööl. Mõistlik oleks toetusprogramm hääbuvatest piirkondadest keskustesse ümber asumiseks ja vallad võiksid tõmbekeskustega hoopis liituda. Jah, külad-talud jäävad sel juhul tühjaks. Aga kui inimesed seal toime ei tule ning end üleliigsetena tunnevad, peab nad tõepoolsest asulatesse ära tooma. Metsameelsete silmis on see  ebapopulaarne väide, kuid inimene pole  suuteline igapäevaseks kangelaslikuks vastuvoolu ujumiseks.

Kas tervikliku haldusjaotuse nimel tuleks Eestis rakendada valdade sundliitmist, kus ümberkorraldused tuleks läbi viia terviklikus plaanis? Kas ei teki siis „omadele võõras, võõrastele oma" efekt, kus vabatahtlik sunniviisiline ühinemine ei ole enam kogukondlikult demokraatlik. Euroopas ja Skandinaavias on edukalt toiminud protsess, kus kõigepealt ühinetakse vabatahtlikkuse alusel ja kõik omavalitsused räägivad kõigiga läbi, seejärel räägitakse omavalitsustega, kes ei ole suutnud koostööd teha - eesmärgiga, sundida neid liituma. Julgen arvata, et päris demokraatlikust ühinemisest ei tule midagi välja, sest oluline oleks, et riik oleks tervik, selleks tuleb raam ette anda: kõigepealt boonuse voor, siis käsu voor ja lõpuks sundliitmine. Esmalt läbirääkimine, siis argumenteerimine ja põhjendamine - lõpuks saavad ka vallajuhid ühinemise kasulikkusest aru. Kogemus Euroopast näitab ka seda, et läbimõeldud liitumine võtab aega, kuigi tehniliselt on protsess võimalik läbi viia 2-3 aastaga, on eelkõige vaja poliitilist tahet. Taanis alustati aastal 2002, lõpule viidi 2007. Meie põhjanaabrid Soomlased alustasid 2005 ning viimased ühinemised toimusid alles 2013.

Külavanem kui kogukonna eestvedaja

Haldusreformi kujundaks hajali Eestimaa taas kodanikuühiskonnaks oleks  küla identiteedi taastekitamise toel. Külavanem on  liider, keda sunniviisiliselt „tekitada" ei saa. Seega on külavanema kui kohaliku omavalitsuse käepikendaja roll pärit rohujuure tasandilt. Külavanem vahendab infoliikumist külaelanike ning volikogu vahel, kui see liikumine on loomulik ja tegelik, on rahva huvid nende esindajate ja riigiasutuste ees kaitstud. Eestis on ligikaudu 4500 küla, aga külavanemaid vaid 1200 ringis. Kuna Eesti on piirkonniti erinev, peaks külavanema institutsiooni välja kujundama kohalik omavalitsus, kus oleks määratletud külavanema, kui kohalike elanike poolt valitud autoriteetse persooni õigused, kohustused ja rahalised vahendid, et ka väiksemad külad, kus seltsielu on vähemaktiivne saaks vallas oma muredega esindatud.

Ühinemise oluline kriteerium on võimekuse tase mida tahame mingilt omavalitsuselt saada, näiteks jätkusuutlik on see omavalitsus, kes suudab oma kooli majandada. Seni, kuni  riik on haldusreformiga hoogu võtnud, on aga pangad oma teenuste pakkumisel haldusreformi enda jaoks juba ära teinud, kus toimib lihtne loogika: kontor ja pangaautomaat jäävad alles sinna, kus käivad kliendid. Kui lähtuda pangakontori olemasolust, on Eesti kaardil vaid paarkümmend kohalikku omavalitsust! Kampaaniaga ääremaale elu tagasi ei too.Vaesust võib ümber jagada, kuid rikkamaks sellest ei saa, tähelepanu tuleb pöörata majanduse kasvule, alustades kogukonnast, lõpetades riigi tasandil - see tagab Eesti riigi jätkusuutlikkuse. Uue valitsuse koalitsioonileppes ei ole märgitud, kuidas Eesti saaks edukalt väljuda euroraha pehmest puhvrist, kuid kohe tahaks näha plaani ajaks pärast 2020. aastat, mil peame hakkame EL-le peale maksma. Jääb vaid loota, et lubatud haldusreform ei kaotaks oma aktuaalsust, kuid kiirustada tuleks nii mastaapse uuenduse puhul aeglaselt!