Ivo Känd: Kaks miljonit eestlast – müüt või tegelikkus?
Samal päeval palus kahe kõrgharidusega hindu Vipulkumar Kansar sotsiaalmeedias tööd, millega oma eestikeelset peret toita. Tema naine Airi on folklauljatar, kaks väikest last ilusad nagu ime. Tal on joogapraksis ja plaan alatiseks Eestisse jääda. Ent tööküsimine kallati kõigepealt rassistliku reoveega üle. Kurjamite kohkumuseks sai haritud hindu paar tundi hiljem unistuste töökoha Gowri rõivabrändi Eesti juhina - filiaalid on paljudes maailma maades, firmaomanikud Uustalud sageli Oriendis ning töökeel eesti keel. Palju õnne!
Mida me üldse tahame? Pani küsima nii Tsahkna üleskutse kui reaalsele sisserändajale näkku ja makku lajatamise valmidus. Kustkohast me siis toome „sobivaid eestimaalasi", keda oleksime valmis rõõmuga vaatama Maarjamaa marjamaadel murumütsidega ringi siblimas? Sobiliku valimiku tekitamine ise näib nagu koeravõtt. Tegelikult juba siin olevaid sisserännanuid - enamasti armastuse tiivul tulnud - kardetakse, tõrjutakse ja solvatakse.
Vanarahvas ütleb: tahtmine on taevariik, saamine iseasi! Muidugi tahame, et meid oleks rohkem, siis on lootus saada tulevikus tänu töökäte arvukusele ka inimväärset pensioni. Kuid edaspidi soovivad sisserändajad samuti väärikat pensioni. Kardetakse, et seda peavad meie lapsed neile maksma. Aitame tööle sisserändaja - hakkavad tänulikult tööle ka tema lapsed. Aine- ja energiaringlus selline.
Sotsiaal- ja rahvastikuteadlased on jõudnud ühisele arvamusele, et pärast pensionile minekut võiks keskmine edasine eluiga olla veel umbes 15 aastat. Aastal 2040 pääseb pensionile 70 aastaselt ja teadmata on, kui palju sellest on tervena elatud aastaid. Võrreldakse, mitu tööealist peab ühte pensionäri ülal. Eakaid ei toeta ju mitte füüsilised isikud, vaid nende teenitud raha ja mida kõrgema lisandväärtusega seda parem! Numbritega ei näidata neid, kes üldse ei kavatse ega tahagi pensionile jääda - teevad tööd, mida jätkavad hauani.
Hoidume halbadest kogemustest
Kui heita pilk Eesti lähiajalukku, siis Teine maailmasõda pühkis minema Eesti vähemusrahvused. Mahalaskmiste, küüditamiste ja Läände põgenemise tõttu kaotas Eestimaa üle 170 tuhande inimese, ehk 17,5 % oma rahvastiku üldarvust. Nõukogude Liit asus kaotusi kiiresti korvama venekeelsete migrantidega. Kui aastal 1939 moodustas eestlaste osakaal Eesti rahvastikust 88 %, siis 1959 juba 74,6 % ja 1989 kõigest 61,5 %. Kui sisseränne oleks toimunud endise hooga, ei oleks meil pensionide maksmise probleemi, kuid eesti keelt rääkivaid murumütse oleks sel juhul juba alla poole! Praegu elab meid Eestis 1 311 800, eestlaste osakaal rahvastikust on 69 % - suur osa hingekirjas olijaist on aga juba võõrsil tööl. Siit ära. Kunagise nõukogude okupatsiooniga võrreldes on olukord küll paranenud, kuid endiselt oleme demograafiliselt raskes seisus. Kuid isegi kõige positiivsemate arengute korral ei tõuseks väljapakutud veerand sajandiga Eesti rahvaarv 2 miljoni inimeseni. See tähendaks massiimmigratsiooni!
Ma sain Margus Tsahkna mõttest aru nii, et potentsiaalne „uus eestimaalane" võib olla ka sisserändajast inglane, sakslane, venelane või mõne muu Vana-Euroopa rahva esindaja. Kuid Margus, eesti rahvus on just keelekeskne nähtus, muukeelseid eestlasi ei ole olemas. Küll aga on igal muukeelsena sündinud inimesel võimalik eestlaseks eesti keele õppimise ja omavahelise mõtlemiskeelena kasutusele võtmise kaudu saada.
Võtsin Tsahkna ideed nii südamesse, et nägin pärast seda öösel und: võõrad tulid - sadade tuhandete kaupa, ei takistand vallid ei takistand kraav! Ei olnud neil mingit motivatsiooni meie keele ja meele omandamisel. Hirmunult ärgates sain aru, et tegelikult kaalume esialgu vaid ühe Eritreast pärit naise vastuvõtmist. Kui aga unenägu saaks ilmsiks, siis umbkeelne massiimmigratsioon tähendaks Eesti kui rahvusriigi ja üsna pea ka rahvuskultuuri lõppu. Majandus läheks küll tõusuteele, kuid riigivalitsemise juhtohjad läheksid järk-järgult üle „välismaalastest eestlastele".
Kõigil maadel ja rahvastel on läbi kõigi ajastute olnud siiski mingi oluline põhjus sisserändajate horde mitte oma koju lubada.
Eestlased võiksid 2 miljonini paljuneda küll - lausa imeline unistus ju! -, kuid see peab sündima loomuliku iibe ja mõistliku sisserände teel, mis ei too kaasa rahvuse lahustumist ega keelevahetust. Loomulik saabumine käib armastuse ja ameti tõttu - kelle toob siia abielu ja eestlasteks kasvatatavad lapsed, kellel siin vajalik elukutse. Ka pole see unistuste arvukus saavutatav lähimate aastakümnete jooksul, küll aga sajandite jooksul - kui me siis veel kestame!
Poliitikutel aga ringlevad sõnad rahva lõbuks ja tähelepanu hoidmiseks suvaliselt suus, pole neil aega võrrelda reaalselt saavutatavaid tulemusi püstitatud eesmärkidega. Paraku ei sõltu riigi rahakoti sisu rahvale ilukõnedes lubatud suurusega. „Kahe miljoni" ideest on kasu siis, kui selle toel sünnivad seadused, mis toetavad loomulikku iivet: parem perepoliitika ning äraläinud kaasmaalaste taassidumine kodumaaga, mitte jõulise sisserände õigustamine.
Olete märganud, et eestlased - nagu mitmed teisedki üle Maa laotunud väikerahvad - hakkavad üha enam sarnanema juutidega. Traditsiooniliselt diasporaana - ülemaailmse võrgustikuna - elavad juudid on tänaseks nii eestlased kui armeenlased nakatanud kombega elada igal pool mujal kui isamaal. Kas Eesti riigis elab 1,3 või 2 miljonit inimest, pole nii oluline, nagu võib näida. Tähtis on, et puuduvate töökäte massilise imigratsiooni asemel räägitaks olemasolevate töötegijate täiuslikumast rakendamisest, seega tark töö ausse!
Olgu meil siis ka sellist andekust ja arukust, nagu juutidel... Hea nõu on siis hea, kui on kaasas õige kasutusõpetus!
