Ivo Känd

Edukate õpetamine on lohutusauhind ja teenimisvõimalus - tegelikult pühenduvad igasugused gurud selleks noortele, et... nendelt õppida! Ja see on alateadlikult mõistlik sniti võtmine.

Kui veel pool sajandit tagasi peeti auasjaks rasket füüsilist tööd ja märksõnadeks olid traktor ja hobune ning leemekulp ja labidas, siis tuleviku tegijaid iseloomustab nutitelefon ja golfikepp. Ühe üleminekupõlvkonna puhul on küll muskulatuur võrreldes pöidlalihastega anekdootlikult unarusse jäänud, ent päris uus sõna hoiab eriti teadlike tegijate ihu vaimuga võrdselt vormis. Millenniumi lastel, nn Y-põlvkonnal ehk ajavahemikus 1982-2000 sündinud internetipõlvkonnal on lisaks oskuste ja võimete arsenalile ka teistsugused tarbimisharjumused. Neile on nende isasid erutanud automarkidest tähtsam, et oleks kõige popimad internetiühendused, et „nutikad" oleksid kiired ja sisaldaksid rohkelt mälumahtu. Autod - need tulevad ja lähevad, itivaldused jäävad ja arenevad.

Millenniumi lapsed

Kui keskealiste põlvkond alustas sootuks arvutiteta, edenes vaimustunult toasuuruse kompuutri juurest personaalarvutini ja sealt edasi imelise rüperaalini (sülearvuti), siis juba 15-aastane vaatab sülearvutisse vähe kui üldse. Tema elu ja tähelepanu on fokuseeritud nutitelefonile kui uuele kehaosale. Seal on nii teave kui turvatunne, ühendus teiste inimestega kui identiteet. USA-s läbi viidud uurimus selgitas äsja välja kooliõpilaste ja vanema generatsiooni telefonikasutuse harjumusi. Selgus, et 40-aastased kasutasid 60% nuhveldamist kõnedeks, 15% meilisuhtluseks, ülejäänud näppimine on aga pühendatud sõnumitele ja surfamisele internetis.

15-aastased aga seevastun nutivad nii: 1,3% hädavajalikeks kõnedeks vanematega, 1,3% meilisuhtlusele ja ülejäänud protsendid erinevates messengerides ja sotsiaalmeedias suhtlemiseks. Kolmandik noortest luges e-kirju, tekstsõnumeid või sotsiaalmeedia kanaleid kohe hommikul, juba enne voodist tõusmist. Kolmandik aga ei lahku internetist isegi WCs olles!

Kuna ollakse infotehnoloogiaga rohkem sina peal, siis eeldatakse ka tööandjatelt nende võimaluste maksimaalset ärakasutamist, nende noorte maailmapilt on globaalsem ja ootused rahvusvahelise karjääri osas suuremad. Ka Eestis läbi viidud uuringute põhjal on selgunud, et 15-aastased õppurid veedavad 24 tunnist ööpäevas tervelt 7,5 tundi nutiseadmetes. Seega on nad võrgus kogu selle aja, mis jääb õppetööst ja magamisest üle! Tekib küsimus, kas ka lapsevanemad, kool ja õpetajad on kolinud nutisedmetesse?

Nii mõnigi keskealine nahistab tõepoolest samuti aina mööda puutetundlikku paralleelmaailma - paljude sõpradega on keeruline keskendunult suhelda, sest pool või kaks kolmandikku nende tähelepanust on samal ajal 21.sajandi paralleelmaailmas. Mida aga noor teeb selles keskkonnas - kas lahutab meelt või õpib ta seal midagi juurde? Sotsiaalteadlane Marju Lauristin on viidanud Tartu Ülikoolis tehtud uuringule „Mida noored internetis teevad": nad klikivad ja vaatavad, kuid vajaka jääb praktilistest oskustest tegeliku info hankimisel. Lapsevanemana näen seda kõike ka oma 16-aastase Mihkli pealt. Ta on osav. Pidevalt võrgutatud. Aga pindmine ja juhuslik.

Mõistagi on iga liigne nähtus kahjulik. Ka nutiseade on nägemisele kahjulik - eriti liiga lähedalt vaatamisel, tõmmates silmad fookusesse nn nina juure peale kokku. Ega meie, lapsevanemad ei saa vägisi nuhvli-lugemist ära keelata! Lugesime ju isegi oma puust ja paberist raamatuid vajadusel kasvõi teki all ja küünlavalgel. Et aga laste kõõrdsilmsust vältida, tuleks võimalusel soetada suurema ekraaniga ja parema resolutsiooniga „nutikad." Kallimad loomulikult, kuidas teisiti.

Millenniumi laste silmis pole midagi hullemat kui töötada nii mõttetu asja kallal nagu füüsiline töö või kohasundluslik tunnitöö - nad tahavad olla oma asukohas oma aja peremehed/naised. Kümne aasta pärast on need noored tööturul ning tööandjad peavad kodus või kus-iganes töötamise võimalusi luues kohanduma nende järgi. Varem liikusid inimesed sinna, kus olid töökohad, tulevikus aga liiguvad töökohad vajalike inimeste poole - töötab vaba intellekt, mitte tagumik. Seega andekatel töövõtjatel on rohkem globaalseid võimalusi: nad saavad oma kogemusi ja kompetentsi jagada projektipõhiselt ning mitmete tööandjate vahel korraga. Pole ju tähtis, kus tulevased 3D insenerid oma süsteemi sisse logivad, sest kogu nõuhau on ju nendega kõikjal kaasas. Professionaalsest tööst on saamas hobi - kui inimene saaks teha seda, mida tahaks, siis just seda ta teekski. Jäädes paranormaalselt privaatseks seejuures - peagi ei tea me enam, milline käepigistus, silmavaade või naha lõhn on meie kolleegil ja kaasteelisel.

Tuleviku kool

Kui vaadata erinevaid uuringuid, siis selgub: näiteks 33% õpilastest ei taha koolis käia, 67% õpilastest teatab, et õpetaja ei tunne huvi tema tegemiste vastu, 65% tunneb ennast pidevalt väsinuna, seevastu 70% õpetajatest väidab, et koormus on suur. Ühelt poolt on koormus koolis suur, teisalt aga näitavad uuringud, et õpetajad kardavad infotehnoloogiat kasutada. Õpilased eelistaksid kodus nuhveldades õppekavad läbida, kuivõrd õpetajad ei huvitu neist kui isiksustest nagunii. Lisaks kaasatakse õpilasi paradoksaalselt vähe õppeprotsesside uuendamisse. Alles hiljaaegu ei lubanud õpetajad koolides taskutelefone avalikult kasutada ja ülikoolides ei olnud ka „läpakad" soositud, ikka paber ja pastakas... On tegelikule ajale ja ootustele järele jõudmise aeg.

Haridusministeeriumi uurimuse kinnitusel omab juba 95% õpilastest nutiseadmeid, siit tuleneb ka võimalus tõsta tegelik haridustase oluliselt kõrgemale. Kogu see teema paneb paratamatu surve alla nii vanemad kui ka õpetajad ning sunnib internetiajastu trendidest lähtuvalt ka koolide õpikeskkonda üle vaatama. Tuleviku õpetaja on empaatiavõimeline psühholoog, kes usutavalt ja sõbralikult õpilastele läheneb, olles tema juht ja partner ka - või üksnes! - internetis. Tuleviku atraktiivne õpetaja peab suutma konkureerida ülejäänud huvitava internetmaailmaga, mis on „nutikast" kergesti kättesaadav.

Õpetajad, andke ometi noortele tänapäevaseid ülesandeid, hüüan ma teismeliste isana - las nad mõtlevad, kuidas oma „nutikaid" kasutada näiteks füüsikaülesannete lahendamisel. Motiveerige noored tööle, mis arvestab tõsiasjaga, et nad nagunii elavad koos oma „nutikatega." Kui läbi selle suunata õpetatava elulisust ja õpihuvi, ehk väheneb siis igavusnäitajate tõttu põhikoolist väljalangevus - eriti poiste oma? Õpetajad, olge ses asjas kodude ja lapsevanematega kaasas ja sama meelt!

Tähtis on mängulisus - ka matematikaülesandeid saab tahvelarvutite ja nutiseadmetega lahendada reaalajas ning õpetaja saab töö käigus mahajääjaid suunata ja aidata. Tulevikuõpilane vaatab kodus veebis iseseisvalt kooliloengute teoreetilise osa läbi, seal on ka rehkendused näha. Kooli aga läheb õpilane praktilist õpet saama ehk seminari vormis rakendama teoreetilist teadmist praktilises elus. See muudab õppetöö elulisemaks ja avatumaks. Õpetaja peab olema elus ja eluline - kriidiga tont tahvli ees jääb ajalukku!

Juba on sündinud reaalsed projektid õpetaja ja õpilase koostöös, olgu selleks siis puust kell või püüd singulaarset, inimesest intelligentsemat robotit leiutada. Läbi reaalse projekti õpitakse interdistsiplinaarselt erinevates eluvaldkondates orienteeruma. Läbi mängulisuse süvendatakse püsivust, et siis abivahendina kasutada oma nutiseadet, mis on ju tükkis oma maailmatarkusega kogu aega taskus. Õpetaja on aga see tugi, kes aitab külluse sarvest üles leida ja filtreerida „nutikast" õigeid asju.

Kooli roll saab olla suurest infotulvast erinevate mõttesuundadega, koos töötavate meeskondade ja eri tüüpi inimeste kompetentside kokkupanemine. Kool peab hoolitsema selle ideaali teostumise eest, et ühise eesmärgi nimel tegutseksid disaini-, turunduse- ja inseneri mõttelaadiga õppurid. Anded avastatakse ja eeldused arendatakse välja juba eos. Milles on teatavasti peitunud ka juudirahva senine eelis võrreldes teiste rahvustega. Nuhvliaeg muudab paradoksaalsel kombel kõik võrdseks.

Miks Eesti ei võiks maailmas silma paista peale looduslike soode ja suurte metsade ka meie innovaatiliste noorega? Selleks tuleks tõsta õpetajaamet kõige mainekamaks, kõige moodsamaks ja auväärsemaks - palgaks 2800 euri kuus! -, küll siis ka noored mehed jälle koolitee üles leiavad ja õpetajaks saada tahavad. Eesti on väike riik ja saab paindlikult ja kiiresti muudatused ära teha!

Nüüd muidugi teatab „Raudne Jürgen" haridustemplist :„sa õnnetu idealistlik unistaja, see mõte maksab ligi pool miljardit eurot, ei saa mina seda teostada - ega ka sinu utoopilist mõtlemist keelata". Õigus, minister - aga peabki suurelt mõtlema, sest vaid noorte järeltulijate hulljulged mõtted ja inspireerivad ideed viivad meie ohtlikult pikaks ja sügavaks veninud seisakus riiki edasi. Koolitajad ja õpetajad juba õpivad õpilastelt - õppigu poliitikud ja rahvajuhid samuti!