Ivo Känd: tegelikke tegusid uueks aastaks!
Inimestel on ammu järg kadunud, kelle ja milline korruptsioonisüüdistus oma kohtulahendiga kus maal on või mis nende pagulastega õieti oli. Halva ja tulutu müra taluvuspiir on ületatud ning ükskõiksus selle asemel. Seega on rahvas Ahvi aastasse astudes haavatavam ja manipuleeritavam kui kunagi varem.
Mööduv poliitaasta meenutas tõsielusarja ja seebika mikstuuri ning pakkus lihtrahvale vähe rõõmuhetki. Rohkem oli reklaamipause kaupadele, mida väsinud massid nagunii osta ei saa - majandus seisab. Ainult valitute elujärg õitseb. Poliitikud, saage ometi aru: teie töö on ajutine, arvestage rahvaga, kes on läbi aastatuhandete tänasesse kestnud! Ajaloost on teada, et kõik, kes "massist" teerulliga üle sõidavad, seisavad lõpuks piinarikaste vintsutuste rajal. Nad heidetakse karjast välja ning kui troonilt kukuvad, vihatakse surnuks.
Tühjade ümarlaudade arutelud majanduse elavdamisest ei toida kodanikke muu kui ideedepuuduse ammendunud soustiga. Jutt arengu hangumisest pole kunstiline liialdus: statistika on halastamatu. Kui Rootsi majandus kasvab 3,9 ja Läti oma 3,3 protsenti, siis Eesti 0,5 protsenti ei ole just kaunis garneering meie majanduspoliitikale. SKP on teatavasti toodetud ja tarbitud kaupade ning teenuste kogusumma. Mida rohkem tarbime ja investeerime, seda suurem on number.
Toota on põhjust siis, kui on ostjaid. Tarbida saame rohkem siis, kui on suuremat ostujõudu. Kui ostujõulist elanikkonda jääb riigis üha vähemaks, siis on raske seda numbrit ülespoole ajada. Kui ettevõtted panevad oma uksi kinni ja põllumajandus kiratseb, siis number ei lähe ka kuidagi suuremaks. Meedia aga keedab vaimustunult pseudosuppi kellegi uuest kaasast ja vahutab pingeridade koostamise armetut mütoloogiat.
Ise püstitame raskused
- ise need kangelaslikult ületame? Valitsus peaks tegelema valimistel saadud mandaadi õigustamisega. Poliitilise maastiku põhijooned ei muutunud, kuigi uues Riigikogus on nelja asemel kuus erakonda. Vanad erakonnad ei suutnud adekvaatselt ära tunda rahva rahulolematust. Olukorda teravdas kooseluseaduse vastuvõtmine. See konflikt tõi protesti ja konservatiivsuse mikstuurina Riigikogusse EKRE ning üldine rahulolematus andis võimaluse Vabaerakonnale. Vaevaliste koalitsioonikõneluste suletus ei tekitanud usaldust, järgnes vastuoluliline maksumuudatuste pakett ja sotside koalitsioonileppe muutmise kampaania, mida saatis pagulasteema vähene selgitamine. Hakkasid levima pooltõed ja süvenes ühiskondlik vastasseis.
Järgnes „hõljuv" seisukoht homode ja pagulaste küsimuses. Tundub, et ükski partei ei mäleta, kelle jaoks seda partnerluse reguleerimist üldse vaja on. Aina uued loosungid muudatusettepanekutest, kuid asjasse puutuvatega ei aruta neid enam keegi. Õhus hõljub läbinähtav soov poliitkorrektselt va kooseluseadusest üldse vabaneda. Kuidas panna kaks meest ja kaks naist keset kirikut kõrvuti nii, et ka vaimulikud selle pildiga rahul oleksid?
Midagi vähem groteskset on siiski tehtud ka. Käivitatud on riigi (haldus)- ja tööhõivereform, madalapalgaliste toimetulekumeetmed. Käib pisiülesannete kallal rassimine - näiteks sotsmaksu langetamine 2018. aastaks 1% võrra. See on küll pool rehkendust, kuid vähemalt õiges suunas. Aga ühiskond ootab läbimurdelisi lahendusi: majanduse elavdamist, et väheneksid senistest demograafilistest trendidest tulenevad riskid.
Silm ei sära
Selge silmavaate puudumisega on hädas kõik meie parteid. Populaarsuse trikoovooru juhtivas Keskerakonnas ei julge võimuvõitluse pärast keegi midagi otsustada. Nende jaoks on kõik nii kallutatud, päästaks vaid oma justiitsministeeriumi loomine!
Oravad itsitavad heameelest, pähkleid on piisavalt ja erakonna „auesimees Edgar" jättis nad jälle juhtrolli, ainult valitse! Usun, et Taavi lähetas jõulude ajal mõttelise küünla Edgari tiimi hämarale altarile populistliku supipoti kõrvale, sest Taavi sai jõuluvanalt võimaluse uueks missiooniks, milleks on nüüd äärmuste eemalhoidmine riigivalitsemise tsentrist, et mitte lasta radikaale võimutüüri juurde. Võib ju kiruda, kuid oravad tasakaalustavad konflikti inimeste hinges, sest silmapiiril muud võimalust ei paista.
Sotsid püüavad võrdsuse puna taas põske saada. Vabaerakond jaurab oma vabameelsuses, jõudmata ses lagedas ümarlauas aperitiivist kaugemale. Kuidagi ei leita väärikat etteastet keskpõrandale astumiseks. Valitsejetel on aga raske kaasata parketikõlbmatuid, vastandlike huvidega vabamõtlejaid.
Aususe-auhinna võiks anda EKRE-le, kes tõrvikute valguses sügavalt silma vaadates on teatanud, et neil ei ole rakendusaktidega mingisuguseid õigusloome eesmärke ja 260 ettepanekut on väärtusetud, kuna eesmärgiks Riigikogus oli lihtsalt venitada. Selline siirus ja paheline õigusloome ei ole küll midagi väärt ega sünni patta panna, kuid igavest rahulolematust neil juba jätkub! Kas see ongi uus arvamuste paljusus, mida meie kõigesööjatena demokraatlikult peaksime hindama?
Kas islamiseerumise hirmus elavad RÜE-lased ootavad lihtsalt päästvat halastuslasku? Eesti on kristliku ja loodusliku-maausulise tavade-sulamiga maa. Kui võõras ei soovi meiega arvestada, siis ei ole ta siia oodatud, hoiatab ka chev. Igor Mang oma Ahvi-aasta prognoosis väga tõsiselt hordide eest, kes on meile kõigile kujuteldamatult ohtlikud.
Kangelaslik paigallend
Noorsand Taavile võib ju ette heita, et vaid nõrga juhtimisega saab selline „ hõljuv paigalsesis" aset leida. Mida me siis ootame, kas argumentidel tuginevat kokkulepet või kõva kätt?
Ei maksa unustada, et poliitilisele kompromisside kunstile lisandub ka mängufaktor - tsirkus ja leib! Vaatavad ju reformistid koos ekrelastega pihku itsitades pealt, kuidas käib irl-laste puntratants „ Juhani lähetamine - mine sinna ei tea kuhu, too seda ei tea mida ..." Kauged tulevased valimised võimaldavad parteidel eneseotsingute radadel ekselda - veebruarikuus tühjale lauale metsmaasikate otsimist leevendab vähemasti rekordsoe ilm.
Kui klounpoliitikute etteasted muutuvad uueks normiks, siis ei maksa imestada, et me tsirkuse taga enam üldse mingit leiba ei näe. Talvistest maasikatest kõnelemata.
Valitsuse suurim väljakutse 2016. aastaks ongi ükskõiksesse põlgusse kadunud usalduse taastamine, mis on reformidega jätkamiseks hädavalalik. Ülim aeg on lõpetada sõnalahingud, muidu jäävad ka vähesed edusammud nääklemiste varju. Paluks näidata tervikpilti. Tegelike tegudega on läinud nii kiireks, et paigallennuks aega ei ole. Kui ei sünni usutavat väärtuspõhist poliitikat, jääb vaid loota uute jõudude etteastet - mida kiiremini, seda rohkem on meil lootust rahvuse ja riigina jätkata!
