Lisaks saab linnavõim ennast senisest veelgi paremini presenteerida kõikvõimalikes rohelise pealinna projektides, mis avab uusi uksi ja annab lisavahendeid ka rahvusvahelises koostöös.

Ning tasapisi aga kindlalt saavad võimumängudes karastunud keskerakondlased teha seda, mida nad on rohelistega varemgi teinud. 1995. aastal läks varasemalt mitmest erinevast rohelisest pisiliikumisest ja parteist moodustunud erakond Eesti Rohelised laiali. Suur osa selle erakonna liikmetest jätkas poliitilist tegevust Keskerakonnas.

Küllap nüüdki püüavad tsentristid tasapisi, aga järjekindlalt tõmmata roheliste nimekamaid liikmeid oma ridadesse. Muide, seekord rohelisena volikokku kandideerinud Tõnu Trubetsky on juba olnud lühikest aega Keskerakonna liige.

Mida on Tallinna abilinnapea koha saamisega võita 2007. aasta lõpus loodud Erakonnal Eestimaa Rohelised? Kindlasti on neil nüüd võimalik oma teemadega avalikkuses rohkem pildis olla. Taas on võimalik tekitada oma ökotoiduahel (abilinnapea – nõunikud – allasutuste töötajad jne). Kõike seda aga eeldusel, et ollakse lojaalsed Keskerakonnale ning kardetavasti ka sellele erakonnale iseloomulikule „jaga ja valitse“ võimutehnoloogiale.

Kui rohelised suudavad säilitada suhtelise sõltumatuse ning oma asja aktiivselt ajada, võivad nende toetusnumbrid tasapisi tõusta. Ning kui nad 2019. aasta parlamendivalimiste eel oskaksid õigel ajal ja õige aplombiga Keskerakonnast lahku lüüa, tekiks neil taas võimalus ületada riigikogu valimiskünnis.