Jaak Aaviksoo: Kelle käske täidab kaitsevägi?
Ühe erakonna esimehe reklaamklipp Ämari lennuväljal NATO hävitajad pea kohal on paljude arvates küsitava sisu ja sõnumiga, ent see pole tõsine probleem. Tõsiseks probleemiks on see, et peaministri lähikonnas ei mõisteta vahet riigiametniku ja parteitöötaja vahel.
Just nagu Tallinna linnavalitsuseski, kus seda vahet, tõsi, ei tehtagi. Ent see pole peaprobleem, just nagu ka küsimus kaitseväe poliitiliseks reklaamiks kasutamise lubatavusest. Peaprobleem on selles, et me ei tea, kes annab Kaitseväes korraldusi.
Ei ole kindlust selleski, et Kaitseväe juhataja ja kaitseminister seda teavad. Kõige tipuks annab Kaitsevägi teada, et teda see küsimus ei huvitagi, kuna „seadust pole rikutud“. Selline seisukohavõtt ei ole võimalik ilma kaitseminister Mikseri teadmata, pigem sai see sündida hoopis tema osundusel. Kellelt Mikser korraldusi saab võib vaid spekuleerida.
Kaitseväe käsuliinide tingimatu toimimine ei ole pelgalt ametkondlik distsiplinaarküsimus, mille menetlemise võib otstarbekuse kaalutlustel ära jätta. Iga relvastatud organisatsiooni, rääkimata Kaitseväest, käsuliin on nii sise- kui välisjulgeoleku küsimus ning avalikkus peab olema kindel, et see käsuliin toimib. Nüüd aga teame vaid seda, et Kaitseväge saab oma soovide kohaselt käituma panna iga peaministribüroo ametnik või isegi mõne erakonna kampaanianõunik ning see tõsiasi asjaosalisi isegi ei huvita.
Hiljutiste põhiseaduse muudatustega allutati Kaitsevägi otseselt ja ühemõtteliselt täitevvõimu, sh peaministri kontrollile. See oli ja on vajalik tagamaks laiapõhjalise ja keskselt koordineeritud riigikaitse tõrgeteta toimimist igal ajahetkel. Põhiseadusmuudatuse järelmina on valminud Riigikaitseseaduse eelnõu, mis jõudis äsja Riigikokku. Meie julgeoleku huvides oleks selle seaduse vastuvõtmine ja soovitavalt erakondadeülese üksmeelega. See arusaamine ja soov on olemas. Aga selle arusaamise vundamendiks on kindlustunne, et kontroll Kaitseväe toimimise üle on täitevvõimu poolt usaldusväärselt korraldatud ning Kaitseväge kasutatakse vaid riigikaitseliste ülesannete täitmiseks.
Eelneva kindlustamine on kaitseministri kõige tähtsam ülesanne. Avalikkus ei vaja süüdlaste otsimist ja karistamist – avalikkus ootab nii mundris kui mundrita riigikaitse tippjuhtidelt selguse loomist ja kindlustunnet loovat vigadeparandust, mis algab tehtu omaksvõtust. Seda küsimust ei tohi kalevi alla peita.
