Jaak Aaviksoo: Uued nõudmised loengutele
Loeng algab akadeemilise veerandiga, s.o 15 minutit pärast täistundi, ja kestab poolteist tundi ehk kaks akadeemilist tundi. Professor saabub ja alustab loengut. Loengut loetakse kateedrist ning seda kuulatakse ja konspekteeritakse ehk kirjutatakse üles. Professor on täis tarkust, mida ta lahkesti jagab. Ja see, mis konspekti kirja saab, tuleb eksamiks ära õppida.
Selline on arhetüüpne ülikool, mis vaatab meile vastu nii sajanditevanustelt gravüüridelt kui ka paljude tänapäevast ülikooli kujutavate trükiste kaanepiltidelt, niisugusena on ta enamiku vilistlaste (ala)teadvuses ja avalikkuse ettekujutustes.
Kas tõesti pole midagi nende sajandite jooksul muutunud? On küll! Kui ülikooli hiilgeaastail jagas professor üliõpilastele tõdemusi, milleni ta oli ise jõudnud, või seadusi, mis ta oli ise avastanud, siis tänapäeva loengus kuuleme me kateedrist valdavalt seda, mida lektor on ise kuskilt lugenud ja endale selgeks teinud. Valdavalt on need esitatavad teadmised sajandeid tagasi sündinud, miljoneid kordi esitatud, tuhandetesse raamatutesse kirja pandud ja „parimad” lektorid on neid luuletusi ka ise korduvalt ette kandnud.
On ka teisi äärmusi: ette kantakse viimane loetud raamat, just see, mis sellel hooajal moes on. Tänapäevane diskursus, öeldakse selle kohta, ja keegi ei kanna eelmise hooaja akadeemilisi saapaid.
Praegu moodustavad loengud üliõpilase õppeaine omandamiseks ette nähtud õpiajast sageli kuni 50%. Nädal tagasi Käärikul toimunud metsaülikoolis kutsusin kuulajaid mõtlema loengute koha üle tänapäevases ülikoolis ja tegin provokatiivse avalduse: ülikoolides võiks seadusega piirata loengute lubatud mahtu 20 protsendiga üliõpilase õpiajast.
Kaaspanelist professor Marju Lauristin suhtus kriitiliselt ettepanekusse, saalist sõna võtnud sotsiaalteaduskonna üliõpilane aga enamiku temale kohustuslike loengute mõttekusse. On, mille üle arutleda.
Mulle endale meeldib mõte lubada loengutes esitada vaid ettekandja enda teadustulemusi, aga see võib paljude jaoks olla liiga karm ja loengud võivad päris ära jääda. Sellest oleks kahju.
„Täieline teadmine”
Tänapäeva hariduse keskmes ei ole teadmised ega kogemused. Teadmisi ja kogemusi on kogu ilm täis ja kõik vaid hiireklõpsu kaugusel. Tänapäeva hariduse keskmes on (kriitiline) mõtlemisvõime ja õppimisvõime, oskus olulist mitteolulisest eristada, (loodus-, humanitaar-, õigus- või muu) teadusliku meetodi valdamine ning uudishimu ehk tahtmine teada saada ja mõista. Need võimed ei kasva surnud teadmiste pinnalt, vaid praktilises elus ja tegevuses.
Akadeemia kui elevandiluutorni kujund on üsna vana: rahulolematus ülikooli seinte vahelt tulnud noorte praktiliste oskustega, suutlikkusega lahendada tegeliku elu probleeme on saatnud ülikoole nende sünnist alates. Prantsuse revolutsioon ja Napoleon kaotasid üldse usu ülikoolidesse ja asutasid nn suured koolid (Grandes Écoles), mis tänini troonivad sealses kõrghariduses ülikoolide kohal.
Tänapäevane infoühiskond on teadmiste tõelise demokratiseerimisega asetanud (klassikalised) ülikoolid eriti suure surve alla. Toimub kiire kihistumine: tugevad (teadus)ülikoolid koondavad üha suurema osa akadeemilisest rahalisest ja inimressursist, keskendudes nn eesliiniteaduse suurtele väljakutsetele, enamikust kõrg- ja ülikoolidest oodatakse aga eelkõige heade praktiliste oskustega lõpetajaid kõikidele elualadele. See tähendab, et ülikooli väärtusorientatsioon peab nende nõudmistega kaasas käima. Lihtsustatult esitatuna: õppejõu puhul pole nii oluline, mida ta teab ja on kirjutanud, vaid see, mida ta oskab ja on korda saatnud oma kutsetegevuses.
Neile, kes siinkohal süüdistavad mind „tõeliste akadeemiliste väärtuste” jalge alla tallamises, lisan, et minu jaoks pole midagi praktilisemat ja kasulikumat kui hea teooria. Aga muidugi vaid hea teooria, mitte iga akadeemiline targutus etteantud teemal.
Erinevalt 19. sajandi akadeemilisest ideaalist, mis lootis jõuda täielise teadmiseni asjade olemusest, on tänapäevane arusaam teadmistest vähem ambitsioonikas, aga sedavõrd võimsam.
Valdav osa (kasulikke) teadmisi sünnib eluliste probleemide pinnalt ja vaid inimtunnetuse tipmine osa – elementaarosakeste ja universumi olemust puudutav – kannab omaaegset hegellikku ideaali.
Mul ei ole kahtlust, et meie ülikool vajab oma seinte vahele oluliselt rohkem tegelikke probleeme ja oskusi. Samal ajal on mul hirm, et oskuste ja eluliste probleemide lihtsustatud käsitlus ning sellest lähtuv väline surve võib ülikoolid tõepoolest taandada käsitöökoolideks, kellelt oodatakse pelgalt (odavat) tööjõudu madala tehnoloogilise tasemega ettevõtlusele. Sestap tuleb uskuda ülikoolide võimesse tõlgendada adekvaatselt üha kasvavat vajadust kujundada tänapäevastele oskustele ja pädevustele vastav organisatsioonikultuur, sellele tuginev õppe- ja teaduskorraldus ning vastavad õpiväljundid.
Rohkem tegelikkust
Olulise, isegi märgilise tähendusega on seejuures loengute, praktika ja seminaride ning üliõpilaste iseseisva töö vaheline tasakaal ülikooli seinte vahel. Muidugi ei ole vaja ühiskonnal seadusandja ega täitevvõimu tasemel sekkuda selle tasakaalupunkti leidmisse.
Ometi on kõrvuti ülikooli autonoomia austamisega õigustatud ka kõrged ootused ja nõudmisedki, mis otseselt mõjutavad mitte ainult üliõpilaste, vaid kogu ühiskonna tulevikku. 1
Jaak Aaviksoo, haridusminister
