Viidates laste arvu vähenemisele meeldib haridusministeeriumi juhtidel rõhutada, et asi pole üldsegi nende kurjas tahtes, vaid küsimuse on otsustanud elu ise. Seejuures ei jäeta toonitamata, et „me toetame ainult neid gümnaasiume, mis vastavad teatud kriteeriumitele, on jätkusuutlikud”. On kummaline, et avalikkuses valitseb selle plaani suhtes allaheitlik vaikus. Kätlin Kaldmaa südamest tulnud karje: „… keskkooliõpilasele laiema valiku pakkumine on tore asi küll, aga kui see viib sinnamaani, kus maal viimanegi elu välja suretatakse ja kooliskäimine otsaga tagasi 19. sajandisse jõuab…” (EPL 13.1) jäi vastukajata. Oleks nagu omaks võetud, et paratamatusega võidelda ju ei saa. Lõpuks suutsid siiski nii maaomavalitsuste kui ka linnade liidud teatud tagasihoidlikku protestihäält tõsta. Õnneks sisaldus selge vihje just gümnaasiumireformi ohtudele president Ilvese aastapäevakõnes: mis saab Eesti elust väljaspool suuri linnu? Haridusministeerium on „paratamatuse” põhjenduseks toonud palju kauneid argumente, paraku paistab kõigi nende alt siiski vaid küüniline haridusökonoomiline arvestus, millele president vihjaski.

Gümnasistide arv hakkab taas kasvama

Analüüsigem siis haridusministeeriumi argumente. 2006. aastal oli meil viimaste aastakümnete maksimumarv gümnasiste – 36 730. Gümnaasiume oli 240. 2012. aastaks on gümnasistide arv vähenenud ligikaudu 30 protsendi võrra, 25 174-ni, ja keskkooliklassidega koolide arv kaheksa protsendi võrra, 220-ni. Langus jätkub kuni 2016. aastani ja siis on prognoositavalt 19 630 gümnasisti, mis moodustab 2006. aasta tasemest 55 protsenti. Samal ajal toimub esimeses kooliastmes juba õpilaste arvu kasv 38 460-lt (2011. aastal) 47 510-ni (2016), mis tähendab ka gümnasistide arvu järgnevat tõusu viiendiku võrra ja jõudmist 2022. aastaks taas umbes 70 protsendini 2006. aasta tasemest.

Kui gümnaasiumide arv väheneks proportsionaalselt õpilaste arvuga, siis võiks meil isegi halvimal aastal rahulikult olla 132 keskkooli, normaalselt aga umbes 170. See on hoopiski midagi muud kui asekantsler Kalle Küttise soovitatav 80. Arukas haridus- ja regionaalpoliitika murraks praegu pead, kuidas elada eelseisev auk üle nii, et maksimaalne hulk keskkoole säiliks. Selle asemel mõtleb ministeerium välja meetmeid, kuidas sundida koole sulgema oma uksi kaks korda suuremas ulatuses, kui teeks seda elu ise.

Varjamaks seda, et küsimus on eelkõige rahas, on käidud välja idee, et vaid suuremad keskkoolid ja eriti nn puhtad gümnaasiumid suudavad anda korralikku haridust, mis tähendavat valikut suurema arvu õppesuundade vahel. Siit ka haridusministeeriumi ametlik seisukoht, et gümnaasiumile andvat eluõiguse vaid kolm paralleelklassi ehk 252 õpilast, suurtes linnades aga viis paralleeli ehk 540 õpilast.

Huumor on selles, et 540 õpilast pole praegu üheski gümnaasiumis, ka puhtas, põhikoolita Treffneris mitte. Väljaspool Tallinna, Tartut ja Pärnut on üle 250 gümnaasiumiõpilase aga ainult seitsmes koolis. Haridusministeeriumi nõunik Epp Rebane on tunnistanud, et kui lähtuda vaid kehtivast rahastamissüsteemist, tuleks õppekava miinimumnõuete (kolm õppesuunda) täitmisega välja sel juhul, kui gümnaasiumiastme õpilaste arv on kokku 77–80 õpilast (Epp Rebane „Koolid on, lapsi ei ole”, EPL 13.2). Meie gümnaasiumitest 68-s on vanema astme õpilaste arv alla 60. Ehk võiks ausalt öelda, et kui üldse, siis problemaatilised on just need koolid, ja lõpetada ülejäänud saja kooli hirmutamine?

Milleks kolm suunda?

Mis aga puutub hariduse kvaliteeti, siis oleks nagu meelest läinud, et kõik me oleme saanud oma Euroopa mõõtmiste ja elukogemuse järgi üsna hea hariduse koolidest, kus pole olnud isegi kahte valikut. Märgata ei taheta ka seda, et kõrgkooli tasuta pääsenute suhtarvu poolest on seitsmendal kohal sulgemisohus Värska keskkool, mis edestab mitmeid eliitkoole.

Juttudes hariduse kvaliteedist on selgelt ülehinnatud õpetamise tähtsust just ainevalikute mõttes ja alahinnatud kooli kui kasvatusasutuse rolli. Julgen arvata, et parema inimkvaliteedi annab üldjuhul ikkagi individuaalne lähenemine õpilasele, mitte tunglemine kindla klassikollektiivi ja oma klassijuhatajata suurtes õppekombinaatides. Näiteid, et paljud meie tänased suurmehed on tulnud just maakoolidest, mida nüüd hakatakse kinni panema, võib tuua lõpmatuseni. Olgu näiteks öeldud, et ka Eesti küllalt legendaarne kooliteatrite liikumine seisab suures osas just maa-asulate ja väikelinnade keskkoolide najal. Eliitkoolide õpilastel on elus ilmselt palju muid ahvatlusi. Kardan, et suurtes kaubanduskeskustes tšillimine ja hängimine on kodust sunniviisiliselt linna paisatud 15–18-aastaste noorte jaoks küllalt levinud vaba aja veetmise võimalus.

Haridusministeerium on tõstnud hädakisa, et õpilaste arv ühe õpetaja kohta on paarikümne aastaga vähenenud

15-lt 12-le, ja näeb just seal (õpetajate koondamises) väljapääsu palgaprobleemi lahendamiseks. Äkki võiks hoopis head meelt tunda, et õpetajal jätkub nüüd ühe õpilasega tegelemiseks pisutki rohkem aega?

Kavandatava reformi üks võikamaid külgi on teadlik mittearvestamine perekondade materiaalse võimalusega lapsi kaugele linnakooli saata. Üks haridusametnik tutvustas hiljuti skeemi, mis näitas, et Viljandi maakonnas valivad juba praegu pooled keskkooliõpilased mitte kodulähedase, vaid Viljandi või Tallinna keskkooli. Selles nähti õigustust maakeskkoolide sulgemiseks. Aga mida peab sel juhul tegema see teine pool perekondi, kellel ei jätku küllalt raha või tuttavat tädi, kelle juurde laps linna saata? Kiidetud Viljandi riigigümnaasium luuakse ju ilma õpilaskoduta. Koolitransport, kui see isegi toimiks, tähendab ikkagi vähemasti kahte tundi tühja aega ja tasuta toitlustamise vastu gümnaasiumitasemel hääletab valitsuskoalitsioon järjekindlalt. Kas loodetakse, et vaesemad lapsed lähevad siis veelgi kaugemal asuvaisse kutsekoolidesse? Mis see siis on, kui mitte teadlik hariduslik segregatsioon?

Täiskoormus kaob

Täiesti alusetu on arvamus, et maakeskkoolide sulgemine tähendavat kodulähedaste tugevate põhikoolide kindlustamist. On selge, et paljudes põhikoolides ei jätkuks aineõpetajatele ilma keskkooliosata täiskoormust ja lapsevanemadki soovivad lapsed saata ikkagi sinna, kus üleminek keskkooli on kohapeal võtta. Võimaluse korral kolivad nad ka ise keskkoolita jäetud asulast ära. Jätkub maa-asulate rahvastiku ja vaimse potentsiaali vähenemine ja praegu tegutseva keskkooli kaotamine on siis juba allakäigutee mootor, mitte selle tagajärg. Mis „haridusökonomistid” põhikooliga teevad, seda võime näha 90 õpilasega Pühajärve põhikooli puhul. 2. veebruari Õpetajate Lehest võib lugeda keskkooliosa juba kaotanud Puurmanni, Ahja ja Rannu kooli muredest. Ministri soovitust jätta põhikoolina töötavais keskkoolihoonetes mõned korrused kütmata on aga lihtsalt piinlik kommenteerida.

Ühekülgne ja paljusid häid õpetajaid solvav on koolide paremustabelite kõrvutamise alusel levitatav jutt, et väikekeskkoolides ei suudetavat anda konkurentsivõimelist haridust. On ju selge, et neis koolides on juba varem toimunud „sotsiaalse valiku” tõttu mõnevõrra vähem võimekas õpilaskond, mille tõttu tuleks sealt tulevate lõpetajate ja seal töötavate õpetajate edulugusid hoopis tunnustada.

Soov luua põhikooli ja gümnaasiumi sundusliku lahutamise teel ühetaolisi „hariduskolhoose” on praegu kavandatava reformi suurim viga. Kindlasti võiks jätkuda ruumi ka progümnaasiumidele, mitme filiaaliga koolidele ning kutse- ja keskkooli sümbioosile. Valdades peaks aga mis tahes muudatuste prioriteediks olema paikkonna elujõu ja vaimse potentsiaali säilitamine, olgu või mõneks ajaks 30 õpilasega keskkooliosa abiga. Õnneks on paljud meie vallajuhid kogenud inimesed, kes on üle elanud kõikvõimalikke reformikatsetusi ja loodan, et hakkavad vastu ka praegusele. Loomulikult on säilitamine kallim kui hariduse „sundkollektiviseerimine”. Aga selle kohta lausus äsja president Ilves: „Väiksem on kallim. Aga usun südamest, kui see väiksem on hästi hoitud, on ta meile väga kallis. Hindamatu. Hindamatut ei tohi müüa.”