Haridusminister Toivo Maimets (Res Publica) soovis muuta hariduse rahastamist ja koolide juriidilist staatust – märksõnadeks olid haridusosakud, kooliühingud ja maavalitsuste haridusosakondade likvideerimine. Tema mantlipärija Mailis Reps (Keskerakond) taotles uute õppekavade kiiret juurutamist.

Praegune haridusminister Tõnis Lukas on valinud arukama ja otsustuskindlama tee: ta on suutnud ilma suurema kärata valitsusest läbi vedada ning riigikokku suunata uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse, mis keskendub hariduselu pakilisimale probleemile: koolivõrgu korrastamisele.

Lähema nelja aasta jooksul väheneb gümnaasiumiastmes õppijate arv kolmandiku võrra  (31 000-lt 22 000-ni). Endistviisi jätkates võib ohtu sattuda paljude põhikoolide jätkusuutlikkus ja suureneda haridusvõimaluste piirkondlik ebavõrdsus. Lahenduseks pakutakse põhikooli astmes omavalitsustevahelise arveldamise lõpetamist ja koolikohustuse pikendamist kuni 18. eluaastani või kuni põhikooli lõpetamiseni. Haridusministeerium sooviks alates 2012/13. õppeaastast lahutada põhikooli ja gümnaasiumi: praegusest 230 keskkoolist sadakond muutuksid pelgalt põhikoolideks. Riik määraks gümnaasiumipiirkonnad ja gümnaasiumide arvu. Selles plaanis on näha Tõnis Lukase (õigustatud) lootusetust haldusreformi suhtes ja soovi viia koolireformi sildi all varjatult ellu ka haldusreform.

Paraku näib kõnealune kava vaatavat mööda faktist, et edaspidi  hakkab õpilaste arv kasvama – milleks siis kõik meie iibeprogrammid? Praegu tuleb leida vahendid vahepealse „augu” läbimiseks, selle asemel et tulevasi arenguteid sulgeda.

Praeguse kava elluviimine võib määrata paljud praegu keskkoole omavad vallad ja alevid kiirele väljasuremisele ja suurendada veelgi hariduslikku ebavõrdsust. Maale elama jäävad pered, kel napib laste kaugele kooli saatmiseks raha, seisavad siis paratamatuse ees: nende lastele peaks justkui piisama vaid põhiharidusest.

Ehkki eelnõus on palju positiivset, pakuksin välja pisut teise arengumudeli.

Lähtudes eelnõu seletuskirjas esitatud tõdemusest „tänapäeva tööjõuturul pole ka meie põhiharidusega – see tähendab koolikohustuse nõutava miinimumi täitnud – noortel suurt midagi peale hakata” ning vaadates praeguse EL-i olevikku oleks ehk viimane aeg taastada  koolikohustus keskhariduse saavutamiseni või kuni 19. eluaasta täitumiseni.

Ei, see ei tähendaks kõigi noorte sunduslikku keskkoolist läbivedamist (seda ei suudetud  ka nõukaajal), vaid kõigi perede (ja omavalitsuste) juriidilist ja psühholoogilist suunamist lastele kohustuslikku keskharidust võimaldama.

Kuidas seda reaalselt ellu viia? Riik peaks lähema kahe õppeaasta jooksul looma kõigisse maakondadesse nelja kuni kuue paralleelklassi ja õpilaskoduga gümnaasiumid (nimetaksin neid vana traditsiooni järgi maagümnaasiumideks). Sellised vaid keskkooliastmega koolid saaksid tekkida maakonnalinnades (kuid miks mitte ka mujal) olemasoleva koolihoone baasil.

Keskkoole, kus ühe katuse all on kõik klassid – alates 1. kuni 12. klassini –, mitte ei keelataks, vaid nende saatus jääks omavalitsuste otsustada. Linnavõimu korraldada võiks rahulikult jätta ka Tallinna ja Tartu hariduselu.

Eliitkool igas maakonnas

Kui gümnaasiumide eesmärk oleks ettevalmistus akadeemilise kõrghariduse omandamiseks, siis keskkoolide perspektiiviks kujuneks rakenduslik kõrgharidus. 10.–12. klassi üldosa (63 kursust) võiks olla mõlemas koolitüübis – nii gümnaasiumis kui ka keskkoolis – ühine. Nn valikuline osa (33 kursust) jaguneks gümnaasiumides humanitaar-ja reaalsuuna vahel. Keskkoolides aga toimuks mõne konkreetse  töö- ja eluvaldkonna teadmiste ja oskuste omandamine (võimaluse korral koostöös praeguste kutsekoolidega), mis looksid  lõpetajaile tööturul eelise. Konkreetsed alad valiks omavalitsus. Mõistagi oleks keskkoolilõpetajal võimalik jätkata ka akadeemilise kõrghariduse omandamist.

Selline süsteem jätaks praegustele (ja praeguse eelnõu kohaselt sulgemisele määratud) maakeskkoolidele ellujäämisperspektiivi. On mainitud, et praegu pääsevad ülikooli vaid 30 parima gümnaasiumi õpilased. Siinkohal pakutud riiklike maagümnaasiumide võrk laiendaks „eliitkoolide” ringi  Tartust ja Tallinnast ka igasse maakonda.

Kui palju selline reform raha nõuaks? Hiljuti kinnitasid erakonnad ja suurettevõtjad, et hariduselt kokku hoida ei tohi. Kui Eesti viiks praegusel rahavaesel ajal oma kaitsekulud Soome tasemele, mis tähendaks kaitsekulude 1,4-protsendist osakaalu sisemajanduse kogutoodangust (ma ei julgegi eeskujuks tuua NATO liikme Leedu 1,01 protsenti), siis vabaneks miljard krooni.

Selle lisamine karjuvalt alarahastatud haridus- ja teadussfääri aitaks kaasa meie riigi jätkusuutlikkusele. Kui me praeguse madala maksukoormuse puhul ei tee otsustavat pööret eelarveraha suunamiseks relvadelt ajudele, kerkib õige pea küsimus, kellega ja mida me üldse  kaitseme. 

Varem samal teemal:

Allan Päll: „Läbimõtlematu koolireform”, 4.2